Ekspert: robotitel peaksid olema õigused

Michael Ludden Foto: Aivar Pau

Inimesed ei suuda juba praegu kontrollida, kuidas tehisintellektiga varustatud algoritmid mingite otsusteni jõuavad, ent oht peitub inimestes endis ja mitte robotites, leiab mitmetes maailma suurettevõtetes tegutsenud futurist ja tehisintellekti ekspert Michael Ludden lühiusutluses Postimehele.

Michael Ludden on töötanud tootejuhina IBM-is, Google'is, Samsungis ja HTC-s, eile oli ta üks võtmeesinajatest  Vilniuses toimunud Baltic Mobile Congressil ning seal pidasime maha ka alloleva vestluse.

Kus läheb teie hinnangul piir inimintelligentsi ja tehisintelligentsi vahel?

Vahe on üsna selge. Tehisintellekt on täna inimese juhitud ja otsuste tegemine on jätkuvalt inimeste peas. Võtame või Google’i otsingu: see annab pakub meile inimvõimetest palju kiiremini info näiteks Vilniuse elanikkonna suuruse kohta, kuid inimene võtab selle informatsiooni ja teeb kognitiivsed järeldused, kas see on suur või väike linn. Kui Google hakkaks selliseid otsuseid tegema meie eest, alles siis peaksime olema murelikud – kuid me pole sinnamaani veel jõudnud. Kognitiivne mõtlemine on ikka veel inimeste pärusmaa.

Mida mina ja teie jääme tegema alati paremini, kui robotid iial suduavad teha?

Maailma efektiivseim ja võimsaim masin on ikka ja alati bioloogiline kompuuter nimega inimaju. Ainult inimaju on võimeline otsustama, mida järgmiseks õppida ja mida mitte. Selle pinna all peitub tohutult võimeid. Meie teadvus ja viis, kuidas me mõtleme, on vaid jäämäe tipp. Peaksime ehitama maailmajao suuruse superkompuutri, et see oleks meie ajuga vähegi võrdväärne.

Inimkond on hakanud järjest rohkem eksperimenteerima meie DNA-ga ja proovib luua superkompuutreid, mille arhitektuur on sarnane inimajule ja mis jäljendab inimmõtlemist.

Me loome tõesti roboteid enda näo järgi ja praegu me oskame veel ennustada, mida nad järgmiseks teha. Samas areneb masinate iseõppimine tohutu kiirusega ja ühel hetkel jõuame punkti, kus inimene enam ei oska robotite järgmisi samme ette näha. Olete te mures?

Me ei suuda juba praegu ennustada, mida robotid järgmiseks mõtlevad. Masinõppe algoritmide olemus on arenenud sinnamaani, et me ei tea, kuidas mõned tehisintellektiga algoritmid mingisuguse otsuseni jõuavad – teame vaid, et ta saavutas mingisuguse tulemuse. Oleme juba olukorras, kus robotites on «mustad kastid», mille mõttekäikusid me ei näe.

Ma ei ole mures, ma olen lummatud. See paneb meid mõtlema oma olemuse üle. Ma ei suuda näha, mida teie mõtlete, meil ei ole tehnoloogiat nägemaks teie mõtteid. Ma olen kindel, et te ka ise ei tea, miks te midagi mõtlete. Sama kehtib masinõppe algoritmide kohta.

Loomulikult on palju võimalusi, et asjad lähevad halvasti. Mõtlen näiteks riikide sõjatööstuste peale. Kuid kui vaatame meditsiini ja haridust, siis aitab tehisintellekt juba praegu lahendada probleeme, mis varem ei olnud võimalik – olgu või vähiravi. Mind panevad palju rohkem muretsema meie - inimesed, aga mitte masinõppe algoritmid.

On veel üks võimalik varjukülg – robotid teevad inimestest palju paremini järjest enam töid. Mille eest meie tulevikus oma palga välja teenime?

Lihtsalt töö olemus muutub. Füüsiliste funktsioonide asemel tuleb hakata kasutama vaimseid. Mida rohkem masinad meie eest töid ära teevad, seda suurem saab olema inimlikke võimeid kasutavate tööde hulk. Meil jääb rohkem aega olemaks inimesed ja me ei pea enam olema nagu robotid.

Autode mehhaaniline kokkupanemine ei ole töö, mida keegi meist armastaks, miks mitte kulutada sele asemel aega sellele, et mõelda välja roboteid, mis veelgi paremaid autosid teeks.

Kahtlematult tekib tehnoloogiast tingitud töötust ja valitsused ostivad sellele probleemile juba praegu lahendusi – olgu selleks kasvõi kodanikupalk. Ja järjest rohkem tekib töökohti, mis kasutavad selliseid inimlikke võimeid nagu loovus.

Kui rääkida seadustest, siis praegu reguleerivad inimeste omavahelisis suhteid. Kas need peaksid hakkama reguleerima ka inimese ja roboti vahelisi suhteid?

Isejuhtivat autot kunagi kohtusse vaevalt keegi kaevama saab hakata, küll aga selle loonud ettevõtte. Samas andis Saudi-Araabia juba kodakondsuse ühele inimnäolisele nukule. Funktsionaalselt ei saa nad iial inimesteks, aga kui küsida, kas robotitel võiks olla tulevikus õigusi, siis on minu vastus jaatav.