Pankuri ettepanek: korteriühistud võiksid hakata elanikele autosid liisima

Bigbanki Eesti äriüksuse juhi Jonna Pechteri sõnul võidavad pensionireformist enam universaalpangad, kes valitsevad 68 protsenti tarbimislaenude turust. Foto: Citadele Pank

Eestile oleks hädavajalik luua täiesti uus tehniline ja finatslahendus, kus korteriühistud hakkaksid võtma autosid oma elanike tarvis ühiskasutusse, leiab Bigbanki Eesti äriükskuse juht Jonna Pechter.

Maailmas ületas 2016. aastal jagamismajanduse hinnanguline kogumaht 100 miljardi euro piiri, millest 28 miljardit moodustas Euroopa Liit. Kokku oli kaks aastat tagasi üle 7500 jagamismajanduse platvormi. Täna ei oska täpset numbrit enam keegi öelda, kuid edaspidiseks ennustatakse mitmekordistuvaid kasvunumbreid.

USAs võib aastaks 2025 PricewaterhouseCoopersi uuringu andmetel jagamismajanduse maht jõuda 335 miljardi dollarini. Ilmestada saab seda numbrit USA üüratu riigikaitse eelarvega, mis oli 2016. aastal 523 miljardit dollarit. Eestis kasvas aastatel 2014-2016 jagamismajanduse käive 7,5 korda.

Deloitte Consultingu poolt avaldatud uuringus ennustatakse, et autode jagamise tulemusena kaob järgmise kümne kuni viieteistkümne aasta jooksul 35% eraisikutest liisinguturult ning aina enam hakkavad autosid omama ettevõtted.

Kui alles kutsus president Kersti Kaljulaid rääkima seksimisest robotitega, siis tegelikkuses oleks vaja palju maisemate probleemide üle enne arutada. Pankurina mõtlen kohe selle peale, et kuidas saaksime autosid kollektiivselt finantseerida.

Täna sobivat pangateenust selleks ei ole. Samas tundub, et huvi selle vastu on aina kasvav. Kes teeb selleks vastava rakenduse? Nagu näitas Uberi ja Taxify kaasus, siis regulatsioonide puudumine Eestis arengut ei takista.

Elon Muski arvates autode erakätes omamine pigem ei kao, sest tema näeb seda juba täiesti autonoomsete sõidukite tasandilt. Samal ajal kui sina tööl oled ning parasjagu autot ei kasuta, siis kasutavad seda teised, kes vajavad – piltlikult öeldes käib auto linnapeal oma liisingumakset tasa teenimas. Ta kirjeldas oma nägemust kui teenusepakkujate nagu Lyft, Uber ning Airbnb kombinatsiooni.

Nõustun absoluutselt, et Tallinnas, kus inimesi on alla poole miljoni, ei ole võimalik luua ideaalselt toimivat ühistranspordisüsteemi, mis suudaks asendada autot. Kui miljonilinnades liiguvad metrood ummikuvabalt ja iga 5 minuti järel, siis meie inimeste arv ei võimalda kõikjale sisse seada tihedat bussigraafikut ning meie ilmastik ei soosi pooletunniseid bussipeatuse pause. Seega on auto omamine ka Tallinnas hädavajalik.

Mina elan südalinnas, kus majas on üle saja korteri. Maja all on garaaž ja kogu maja ümbrus, sealhulgas kõnniteed, on õhtuti autosid tihedalt täis pargitud. Mul on auto, mida ma kasutan täna laste lasteaeda viimiseks ja kord nädalas poeskäiguks.

Tööle lähen jalgsi, piimapaki kodulähedasest poest toon ka jala ära. Paari aasta pärast käivad lapsed kodu lähedal koolis ning siis tekib tõsine küsimus, kas mul reaalselt on vaja autot omada? Kas kõigil sajal meie maja elanikul on samuti tingimata just oma autot vaja?

Kujutleme olukorda, kus maja saja korteri peale oleks ühisomandis näiteks 50 autot. Autode paigutamiseks kasutame ainult garaaži ning maja ümbrus oleks autodest puhas. Garaažikohad müüksime maja ühiskasutusse tagasi, autode liisingu ja kindlustuse eest maksaksime ühiselt. Näiteks vastavalt sellele, kui palju keegi autosid kasutab.

Autode broneerimiseks oleks veebis keskkond või rakendus ning sinna lisatud broneeringute ja läbisõidu järgi arvutatakse ka igaühe reaalne kulu, mida saame tasuda koos kommunaalarvetega.

Tulemusena paraneks elanike elukeskkond, kõnniteed ei oleks täis parkivaid autosid. Need inimesed, kes käivad autoga tööl, saavad kasutada autot päeval. Mulle sobib käia poes ka õhtul, kui ummikuid on vähem. Igaks otstarbeks vastav auto: kui juhtub, et suvilasse on vaja viia suurem kogus kola, siis saan endale broneerida nädalavahetuseks suurema auto, aga kui sõidan üksi linnas, saan eelistada väiksemat elektriautot. Vaadates seda, kui palju meil garaažis igal ajahetkel autosid seisab, ei ole eriti tõenäoline, et keegi vajalikul hetkel autost ilma jääks.

Samamoodi ei kaota mitte keegi mugavuses, ainult auto tuleb broneerida. Jah, kola ööseks autosse jätta ei saa ning sama kehtib ka laste turvavarustuse kohta. Aga see ei ole probleem, sest meil oleks poole vähem autosid!

Miks seda juba täna ei eksisteeri?

Ühe variandina võiks sellist täisteenusrenti pakkuda ettevõte, kes ei peaks isegi fikseerima garaažis asuvate autode arvu, vaid saaksid neid vajadusel juurde tuua või vähemaks viia, sõltuvalt sõita soovijate arvust. Nõudlus ja mõttekus sellise teenuse puhul kaoks, kui ei tekiks säästu.

Kui korteriühistu saaks osta mõnelt ettevõttelt autode haldamise tehnilise lahenduse, oleks pool tööd juba tehtud. Pankurina mõtlen aga kohe selle peale, et kuidas selliseid autosid õnnestuks kollektiivselt finantseerida. Ei saagi – aga mõtleme välja!

Liising korteriühistutele

Autod oleks pangale tagatiseks ning vastutav kasutaja on korteriühistu. Nii vastutaks autode eest sisuliselt kõik elanikud, autosid kindlustaks ja hooldaks KÜ (liisingulepingust tulenev kohustus). Nii on keeruline osadel korteriomanikel skeemist välja jääda, aga seda saab juriidiliselt kokku leppida.

Väiksemates majades võiks selline skeem ilmselt sobida, aga sajakorterilistes majades tuleks olla ettevaatlik, sest selline lahendus peaks olema vabatahtlik.

Samas kui KÜ suudaks sellise halduskoormuse välja kanda, tõuseks maja väärtus elanikele märkimisväärselt. Täna on kinnisvara hinnatõus justkui elementaarne, kuid tulevik võib tuua muutuse.

Kollektiivlaen või –liising

Sellist pangatoodet pole täna ligilähedaseltki olemas. Sisuliselt võimaldaks see ka näiteks kümnel perel majast osta viis autot ning neid omavahel jagada. Suurim probleem tekib selles, et pank soovib laenu riski jagada osapoolte vahel solidaarselt, kuid seda ei taha laenajad tingimata teha.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgi tuleb pangal arvesse võtta, et vajadusel peaks igalt skeemis osalejalt saama sisse nõuda kõigi viie auto laenusumma ning tõenäoliselt ei saaks siis ükski osanik endale lubada mitte ühtegi täiendavat laenukohustust, mis oleks väga ebameeldiv ja piirav.

Seega peaks laenu tagamisel olema igal skeemis osalejal väiksem vastutus, aga laenuhinna mõistlikuna hoidmisel peaksid olema hästi tagatud ka panga riskid. Sellise finantseerimisskeemi väljamõtlemine tänases õigusruumis on väga keeruline, kui just näiteks Kredex riiklikult oma õlga alla ei pane ning selliseid kohustusi omalt poolt tagama ei nõustu.

Inimeselt inimesele kasutusõiguse loovutamine

Näiteks mina oman autot ja luban seda teistel kasutada. Kui keegi kasutab minu autot, saan mina selle eest raha. Kui mina kasutan kellegi teise autot, maksan talle. Mina maksan oma auto liisingut ja vastutan oma auto hooldamise ja kindlustamise eest.

Probleem tekib selles, et kui mina olen laenu võtnud oma nimele, siis ma tahan selle eest teenida tasu, sest mina kannan kogu finantsriski ja pean tegelema auto korrashoiuga. Samuti on problemaatiline auto võtmete üle andmine, kui just ei ole KÜ poolt loodud kohta, kuhu turvaliselt võtmed üleandmiseks jätta. Samas kui turul oleks autode AirBnB lahendus, siis võiks selline võimalus isegi toimida.

Kõige lähemal on autode jagamismajandusele täna Ameerika ettevõte nimega Fair, kus tehing toimub rakenduses. Sa pildistad oma juhiluba ning annad loa Fairi algoritmil vaadata oma  pangakontot. Tehisintellekt hindab taotleja transpordile kulutatud summasid ja saab hinnanguks igakuise makse, mida võib endale lubada. Seejärel saab sirvida enda hinnaklassi autosid. Sobiva leides minnakse edasimüüja juurde, kus sõlmitakse tavapärane rendileping. Kuid erinevalt tavapärasest liisingust saab oma lepingu tühistada vaid viis päeva ette teatades.

Eestlaste suurimaks hädaks selliste teenuste tarbimise puhul võib pidada mentaliteeti «võõrast vara nõrkemiseni».  Parim ning tihti kõige kiirem auto on ikka töö- või rendiauto, mida ise parandama ei pea. Selline suhtumine on kahtlemata tingitud meie minevikust ning see saab muutuda ainult ajaga, harjudes. Kes mäletab oma esimesi Uberi või Taxify sõite – oli ju veidi hirmus täiesti võõra inimese isiklikku autosse istuda?

Toimetaja: Aivar Pau