Antropoloog: lapsed kogevad tehnoloogiat premeerimis- ja karistusvahendina

Foto: Aivar Pau

Tänased lasteaialapsed on kogenud ja enesekindlad tehnoloogiakasutajad, ent nende endi sõnul puutuvad nad igapäevaselt nii kodus kui lasteaias kokku tehnoloogia kasutamisele seatud piirangutega, leiab Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Helelyn Tammsaar hiljutise uuringu tulemustele tuginedes.

«Mis välitöödel eriti hästi esile tuli, oli see, et lasteaeda tulevad lapsed oskavad väga hästi digivahendeid käsitseda – tihtipeale paremini, kui nende õpetajad, kes peaksid õpetama nende kasutamist,» rääkis Helelyn Tammsaar üritusel Techstars Startup Week Tallinn.

Mis antropoloogidele lasteaias tegelikult vastu vaatas, oli vägagi piiratud tehnoloogiakasutus ning põhjuseid selleks oli mitu.

«Laste seisukohast vaadates valitseb tohutu tehnoloogiadefitsiit. Seda seetõttu, et nii kodudes vanemate poolt kui ka täiskasvanute poolt lasteaias on tehnoloogia karistamise ja premeerimise vahend. Sellega distsiplineeritakse,» ütles antropoloog.  

Tammsaar ise viis vaatlusi läbi ühes tavalises Eesti lasteaias, mida oli premeeritud digipöörde auhinnaga ja kus vahendid selleks pidanuks olema igapäevases kasutuses. Kohapeal selgus, et nii see tegelikult ei ole, ja lapsed tunnistasid, et kapi otsas olevaid robootikakomplekte võetakse alla siis, kui nad hästi käituvad ja sööklas vaikselt on.

Uuring näitas ka seda, et lisaks ajadefitsiidile valitseb lasteaedades tehnikakomplektide piiratus. Kuna korraga saab komplekte kasutada vaid piiratud hulk lapsi, põhjustab ilmajäämise hirm laste vahel tülisid.

Üks lasteaiaõpetaja leidis antropoloogidega rääkides seda, et tehnoloogia on tänapäeva lastel justkui DNAs, samas aga tunnistas ta, et valdav osa õpetajaid ei mõista  programmeerimise õpetamise väärtust lasteaias.

Robootikakomplekte peetakse väärtuslikeks, mistõttu iseloomustab nende kasutamist tihe järelevalve ning hirm millegi purunemise pärast. Juhul kui robootikakomplekt koosneb kindlast arvust detailidest, kulub palju tähelepanu ja arvestatavat meelehärmi sellele, et tükid komplektide vahel segamini ei läheks. Lapsed ei näe selles üldjuhul probleemi, kui vabu tükke vahetatakse ja kombineeritakse, kuid õpetajad nõuavad siinjuures rangemat korda – see seab aga loovusele piirid.

Tüdrukud tõmbuvad eemale juba algklassides

Antropoloogid avastasid muu hulgas ka seda, et 1.–3. klass on see periood laste elus, mil väga paljud lapsed hakkavad käima huviringides ja siin hakkavadki tüdrukute ja poiste huvialad lahknema.

«Tüdrukutel on valdavalt tants, muusikainstrument ja kunstiringid. Poiste puhul on väga populaarne robootika ning kõikjal on neis ringides poisid ülekaalus. Isegi kui tüdrukud neisse lähevad, hakkavad sealt hiljem ära kaduma – nad ei tunne, et sinna kuuluvad ja ei tunne end seal hästi,» tõdes Tammsaar.

Tüdrukuid häiris robootikaringides muu hulgas see, et ülejäänud liikmed on poisid, et nad riietuvad teistmoodi ja et nad tahaksid ehitada täiesti teistmoodi asju.

«Soo aspekt tõusis väga jõuliselt esile. Nii tehnoloogia kui ettevõtlus on Eestis tegelikult ikka maskuliinse kuvandiga. Meil on vähe naisettevõtjaid, meil on väga vähe naisi kübervaldkonnas. Tüdrukutega ja naistega tuleb strateegiliselt tegeleda,» tõdes Tammsaar. «Peaksime suutma juba algastmes anda kõigile võrdsed võimalused. Kui lapsed saaksid 1.–3. klassis võrdse stardipositsiooni, siis see ei peaks olema võimatu. Täna oleme olukorras, kus varateismelised tüdrukud on juba rongist maha jäänud.»

Selleks tuleks tema hinnangul korraldada neile tüdrukutele täna eraldi huviringe ning tehnoloogiahuvi toetavad ained, sh robootika, peaksid olema algklassides kättesaadavad mitte ainult huviringina, vaid õppeainena.

Startup Estonia tellimusel viidi Rakendusliku Antropoloogia Keskuse poolt sel aastal läbi uuring laste ja noorte seas. Uuringu eesmärgiks oli kvalitatiivsete meetodite abil ning toetudes laste ja noorte isiklikele kogemustele saada teada, kuidas tekib noortes huvi tehnoloogia ja ettevõtluse vastu ning mil määral kõnetab neid startup-kultuur ja -mõtteviis.

Uuringus asetati rõhk laste, noorte ja noorte täiskasvanute enda kogemuste esile toomisele. Keskenduti sellele, kuidas nad tajuvad lapsevanemate, pedagoogide ja koolisüsteemi ootusi, Eesti ühiskonnas levinud kultuurilisi norme (sh karjäärivalikuid, soolisi stereotüüpe), milliseks hindavad võimalusi süvitsi huvidega tegelemiseks, millisena näevad oma tulevikku ja kus osutavad suurimatele kitsaskohtadele.