/nginx/o/2018/11/19/11585784t1h80fc.jpg)
Oma ametiaja jooksul juba mobiilside rändlustasud ning tasuliste teleteenuste ja e-poodide geoblokeeringut kärpinud Euroopa Komisjoni digivolinik Andrus Ansip tahab astuda järgmise sammu ja muuta võimalikuks Euroopa telekanalite vaatamine püsivalt kogu Euroopa Liidus.
«Kus probleem on, mida lahendame? Probleem on selles, et meil on Euroopa Liidus 55 miljonit inimest, kes elavad vähemuskeelte gruppides. Ehk siis näiteks saksa keelt kõnelevad itaallased või rootsi keelt kõnelevad soomlased. Meil on ka 400 000 rootslast, kes elavad laiali teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ja pole koondunud kindlatesse piirkondadesse,» selgitas Andrus Ansip oma idee põhjuseid.
Tegemist on inimestega, kes on vähemusgrupid teistes riikides. Ansipi sõnul on täiesti loomulik, et need saksa keelt kõnelevad itaallased ei rahuldu pelgalt selle televisiooniga, mida neile Itaalias pakutakse, vaid tahavad ligi pääseda televisioonile ka Austriast ja Saksamaalt.
Praegu öeldakse neile, et autoriõigus on territoriaalne ja nad ei saa neile saadetele ligi ka siis, kui oleksid selle eest valmis maksma.
«Lisaks on olemas 20 miljonit inimest, nagu mina praegu – sündinud, kasvanud ja elanud ühes riigis ja nüüd – saatuse tahtel – viieks aastaks hoopis teises riigis. Ma ei ole päris ajutiselt eemal. Selliste inimeste arv kasvab päris kiiresti, kes tahaksid ligi pääseda mingisugusele teisele digitaalsele sisule hoopis teisest riigist,» rääkis Ansip.
Samas pole telekomioperaatoritel nendele rühmadele mõeldes mingisugust majanduslikku huvi osta mõnele võõrkeelsele kanalile, sarjale või filmile autoriõiguste litsentsi.
«See on kuum kartul, väga kuum teema praegu. Tahame öelda, et kui ringhääling omab 100-protsendiliselt õigusi, siis peaks olema tema otsustada, kas ta müüb kellelegi individuaalselt väljapoole oma riiki digitaalset sisu või mitte. Me ei sunni kedagi müüma, aga õigus territoriaalseid litsentse individuaalselt müüa peaks olema,» kõlab Ansipi idee. «Kultuuriline mitmekesisus on Euroopa Liidus vääramatu väärtus ja see on väärtus ka siis, kui inimesed saavad seda mitmekesisust nautida ja pääsevad oma emakeelsele sisule ligi.»
Milles täpsemalt Euroopa Komisjoni määrus seisneb?
Tegemist on satelliidi- ja kaabellevi regulatsiooni muutmise algatusega, mille eesmärk on kahekordistada veebivaatamises ja ülepiiriliselt nähtava telesisu hulka. Praegu on nii, et kui vaadata telekanalite veebiversioone – olgu selleks BBC iPlayer või ERRi otsevaatamine –, siis on teisest riigist nähtav vaid 1-2-5 protsenti, maksimaalselt 10-15 protsenti riigisiseselt nähtavatest saadetest.
«Oleme arvutanud, et kui meie ettepanek regulatsiooni muutmiseks läbi läheb, siis peaks olenevalt riigist ja saate tüübist vabanema 15-90 protsenti rahvusringhäälingute sisust,» rääkis Ansip.
«See saade on vaadatav ainult Eestis/Soomes/Saksamaal» on tõenäoliselt paljudele liigagi tuttav teade. Põhjuseks autoriõigustest tulenevad piirangud ja teletootjate jaoks õiguste hankimise keerulisus. Kui keegi soovib täna kogu Euroopa Liidus oma saadet näidata, siis peab ta olema kindel, et tal on kõik õigused klaaritud 28 erinevas riigis.
Asja teeb veelgi keerulisemaks, et telesaated sisaldavad tihti muusikat, pildimaterjali või muud autoriõigusega kaitstud materjali, mida ei ole loonud saate tootja. Ühel telesaatel võib olla seega sadu erinevaid õigusi, mis vaja iga Euroopa riigi jaoks eraldi hankida. See teebki teletoodangu piiriülese pakkumise nii keeruliseks ja paljude ringhäälinguorganisatsioonide jaoks – kelle eesmärk ei ole alati tulu teenida – majanduslikult ebamõistlikuks.
Lihtsam süsteem, mida praegu kasutatakse satelliittelevisiooni puhul, annab võimaluse klaarida õigused ühes riigis ja siis näidata saateid ka ülejäänud ELi riikides.
«Meie soov on nüüd seda juba toimivat süsteemi laiendada telekanalite omatoodangule digitaalsetes kanalites. Samas ei ole meie eesmärk lõhkuda loojate ärimudeleid, mis on täna suuresti ülesehitatud territoriaalsele litsentseerimisele. Tahame lihtsalt õiguste hankimist lihtsustada. Lõppkokkuvõttes jääb ikkagi tootja valida, kas ja milliseid programme teistes Euroopa riikides näidata,» ütles Andrus Ansip.
Kui mõni ringhääling või produktsioonifirma on saanud hakkama hittsarjaga nagu «Troonide mäng», siis on tal majanduslikult mõistlik selle näitamise õigusi ka tulevikus riigiti müüa, nagu täna. Kui aga räägime kohalikuma iseloomuga sisust, millel mujal suurt turgu ei ole või pole tootja eesmärk tulu teenida, siis miks mitte seda piiritagustele vaatajatele pakkuda?
See puudutaks eelkõige siis meelelahutussaateid, lastesaateid, kohalikke filme, uudised ja poliitikasaated. Sedasorti sisu kättesaadavus peaks Euroopa vaataja jaoks oluliselt kasvama. Ja probleem on selgelt olemas: 67 protsenti Euroopas toodetud filmidest leiab praegu näitamise vaid ühes Euroopa riigis.
Kas Kanal2 levib Soome?
Ehk kui näiteks Kanal2 soovib oma kanalit pakkuda ka Soomes elavatele eestlastele, siis seda lubab edaspidi ettepaneku teine – taasedastusega tegelev – osa. Eesmärk on samuti lihtsam litsentseerimine, kuid siin räägitakse üksikute saadete asemel telekanalite kogumahus edastamisest.
Praegu saavad kaabeloperaatorid õiguse välismaiste kanalite edastamiseks kehtivast satelliidi- ja kaabellevi regulatsioonist. Eesmärk on regulatsiooni uuendada ja muuta taasedastust puudutav osa digiajastule vastavaks.
Kaabeloperaatorid soovivad tihti televiisori kõrval oleva digiboksi valikus hoida eelkõige populaarsemaid premium-kanaleid ning panna väiksema vaadatavusega (niši)kanalid oma nutirakendusse. Nii et tihti on sama teenusepakkuja kanalivalik digiboksis ja nutiseadmetes erinev. Kui me regulatsiooni ei uuenda, pole neid väiksemaid kanaleid aga võimalik digivaatamisse lisada.
«Olen ka mitmelt ringhäälinguorganisatsioonilt kuulnud, et kuigi kaabeloperaatorid ei taha nende väiksema vaadatavusega kanaleid oma põhipakettidesse lisada, oleksid valmis neid digiteenustes näitama,» ütles Ansip. «Ahel on minu jaoks seega lihtne: kui me regulatsiooni ei uuenda, tähendab see väiksemat hulka väliskanaleid nutiseadmetes ning seega ka jätkuvat kultuurilist lukustatust Euroopas.»
Ansipi idee vastased on seni leidnud, et väljaspool piire võiks olla võimalik müüa vaid uudisteprogramme või telekanalite omasaateid. Kuid läbirääkimised ELi liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga on praegu käimas.
«Usun, et oleme suutnud nii neid kui loomesektorit veenda, et süsteemi uuendamine on kõigi jaoks kasulik ning ei võta produktsioonifirmadelt kuidagi võimalust ka edaspidi oma toodangut piiri taha müüa,» lisas Ansip.
Kas Euroopa tulevik võikski olla see, kus ühel päeval ongi kõik telekanalite autoriõigused kehtivad kogu Euroopa Liidus ja kõiki programme saab vaadata kõikides selle riikides?
«Eks see ole minu unistus,» tunnistab Ansip. «Aga need, kes tegelevad näiteks filmide tootmisega, ütlevad, et seda ei juhtu mitte kunagi – territoriaalsuse printsiip peab säilima. Ma arvan, et see printsiip jääb kauaks ajaks, aga me peame tegema litsentside klaarimise, õiguste omandamise ja ligipääsu nii lihtsaks, et inimesed pääseksid sisule ligi. See on üks väga suur vaidluste koht ja isegi need, kes saavad aru, et nende praegusel ärimudelil pole digiajastul tulevikku, siis ei taha nad seda muuta.»
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)