/nginx/o/2018/12/12/11649050t1hd7bc.jpg)
Eesti kuulub juba aastakümneid ühe elaniku kohta kõige enam süsihappegaasi atmosfääri paiskavate riikide sekka ning valitsuse peamine plaan on muuta põlevkivi kasutamine energia tootmiseks võimalikult mõttetuks.
«Eesti elektritootmisportfell elaniku kohta on tõepoolest üks CO₂ missiooni rohkemaid,» tõdeb keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denks.
Täpselt sama leiavad eile valitsusele avaliku pöördumise teinud keskkonnaorganisatsioonid.
«2017. aasta OECD keskkonnaraporti kohaselt on Eesti majandus OECD riikide võrdluses ülekaalukalt süsinikumahukaim. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase ning ületame sellega OECD keskmist näitajat üle kahe korra. Ka ühe elaniku kohta on meie CO₂ jalajälg Maailmapanga andmetel üks maailma suuremaid, olles oluliselt kõrgem kui näiteks naftariikidel Venemaal, Liibüal ja Iraanil,» seisab pöördumises, millega on teiste seas liitunud näiteks Eestimaa Looduse Fond.
Kui vaadata reaalajas elektritootmise allikaid mõõtvat interaktiivset keskkonda electricitymap.org , siis «ilutseb» Eesti seal kuvatavate riikide seas stabiilselt tumedaima tahmalärakana.
/nginx/o/2018/12/12/11649065t1h8041.png)
Sellel kuvatud CO₂ emissiooni tabel näitab, et tuuleenergia abil on Eestis täna hommikul tarbitavast elektrienergiast toodetud 4, biomassist 6 ja gaasist 3 protsenti. Põlevkivist aga koguni 77 protsenti. 9 protsenti elektrienergiast jõuab kas otse või läbi naabrite Venemaalt ning 15 protsenti eksporditakse Lätti ja veidi ka Soome.
Süsihappegaasi intensiivsuse näitaja on tabeli kohaselt artikli avaldamise hetkel 1231 gCO2eq/kWh (kasvuhoonegaasid on teisendatud grammideks nende CO₂ ekvivalendina). Selle näitajaga on Eesti võrreldavate riikide seas konkurentsitult viimasel kohal.
Getlyn Denksi sõnul tuleks arvestada aga asjaoluga, et Eesti on Põhja-Balti piirkonnas üks väheseid elektri eksportijaid. Oleme ümbritsetud riikidest, kes ei suuda tagada kodumaise tarbimise rahuldamiseks vajalikku sisemaist elektritootmisvõimsust.
Seetõttu on sellised kaardid pisut eksitavad – Eestist eksporditud põlevkivielekter jõuab teiste riikide arvepidamisse ilma CO₂ heiteta.
Üheks peamiseks aspektiks, mis mõjutab seda, missugused elektritootjad turule pääsevad, on CO₂ kvoodi üleeuroopalisel turul kujunev hind. Praegu on Eesti elektrit eksportiv riik, mis tähendab, et hetkel on meie põlevkivielektri järele turupiirkonnas vajadus, seda isegi situatsioonis, kus CO₂ kvoodi hind on aasta jooksul pea kaks korda tõusnud (jaanuaris oli see 7 eurot/t, detsembris 20 eurot/t).
«Samas prognoositakse 2030. aastaks kvoodihindade veelgi märkimisväärsemat tõusu. Seetõttu muutub põlevkivi otsepõletamine kõigi eelduste kohaselt majanduslikult perspektiivituks elektri tootmise mooduseks. Kuna valdav osa Eesti elektritootmise CO₂ jalajäljest tuleneb just põlevkivi otsepõletamisest, siis väheneb Eesti majanduse CO₂-mahukus 2030. aasta perspektiivis märgatavalt,» arvas Denks.
Oleme suurimaid jalajälje vähendajaid
Eesti arengudokumendid näevad tema sõnul aga juba lähikümnendil ette meie energeetikasektori jalajälje märkimisväärset vähenemist.
Eesti peab nii ÜRO-le kui ka EL-ile esitama iga aastaselt ülevaate (n-ö inventuuri) inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kohta. Viimati, 2018. aasta märtsis, esitatud andmete põhjal oli 2016. aastal Eesti summaarne kasvuhoonegaaside heitkogus 19,6 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti, arvestamata metsa- ja maakasutussektori (LULUCF) mõju.
Kuna Eestis on LULUCF-i sektor CO₂ siduja, siis selle sektori mõju arvestades oli Eesti netoheitkogus 2016. aastal ligikaudu 16,9 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti. 2016. aastaks oli Eesti kasvuhoonegaaside summaarne heitkogus võrreldes 1990. aastaga vähenenud 51,4 protsenti (LULUCF-i mõju arvestamata).
EL-i kasvuhoonegaaside n-ö vähendamise pingereas asume selle näitajaga 4. kohal Leedu, Läti ja Rumeenia järel. Euroopa Liit on oma kasvuhoonegaaside koguheidet võrreldes 1990. aastaga vähendanud 22 protsenti.
Avaliku pöördumise teinud keskkonnaorganisatsioonid leiavad aga, et Eestil jääb praegu puudu ambitsioonikusest eesmärkide ja tegevusplaanide seadmisel kliima- ja energiapoliitikas, kuigi selle vajalikkusele on viidanud nii rahvusvahelised organisatsioonid ja raportid kui ka Eesti enda kodanikuühendused ja teadlased.
«Eestil on võimalus olla maailma kliima tasakaalustamisse panustamisel esirinnas – liikuda põlevkivilt üle taastuvatele energiaallikatele, selmet keskenduda lühiajalisele majanduslikule kasule ning teha planeedile karuteene uute põlevkiviõlitehaste planeerimisega. Hääbuva fossiilkütuste sektori toetamise asemel tuleb eelistada keskkonnasäästlike majandusmudelite kasutuselevõttu,» seisab pöördumises.
Minister on uhke innovatsiooni üle
Parasjagu Poolas Katowices kliimakonverentsil osalev keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul on Eesti teinud kliima parandamise valdkonnas tublit tööd.
«Eestil on palju, mille üle uhke olla. Meie innovatsioon ei ole ammu enam vaid oma riigi keskne ning ÜRO kliimakonverentsil jõuavad Eesti nutikad lahendused veelgi suurema publikuni,» sõnas minister.
Samas tundub, et Eesti ei räägi Poolas mitte niivõrd põlevkivist kui spordist. Nimelt korraldame me homme konverentsil ürituse, mis keskendub inimeste spordi abil kliimadiskussiooni kaasamisele.
«Sport tervikuna on valdkond, mis saab tänu paljuarvulise publikule ja suurele tähelepanule olla mitmete kliimasõbralike lahenduste propageerija,» märkis kõrvalürituse korraldaja, keskkonnaministeeriumi energeetikanõunik Mart Raamat. «Neljapäevasel üritusel tutvustame, kuidas mõjutavad kliimamuutused meie lemmikspordialasid ning kuidas saavad sportlased aidata kliimamuutuste vastu võidelda.»
/nginx/o/2018/12/12/11649275t1h4e62.jpg)
Raamat lisas, et aukülaliseks on Eesti üritusele oodata Venemaa hokilegendi Vjatšeslav Fetissovit.
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)