Sõiduproov. Mercedes-AMG G 63: Maailma lõpus on G

Mercedes-AMG G 63. Foto: Tairo Lutter

See must kast on üks äratuntavama välimusega autosid üldse. Kui nii võtta, siis polekski nagu midagi muutunud. Kuigi tegelikult on vastupidi. Siin ta on: uus Mercedes-AMG G 63 ehk G-klass.

Ukselingid. Päikesesirmid. Tulepesurid. Varuratta kate. Kõik. Tõepoolest kõik, mis eelmiselt G-klassilt üle võeti. Et Geländewagen on ikoon, kultusauto, kõige ebavajalikum sõiduk kõige praktilisemate sõiduriistade seas, arutult võimekas, üle mõistuse kallis ja narruseni ihaldusväärne, seda pole vaja üle korrata. Loetelu võiks jätkata loojanguni või kuni G paak tühjaks saab. Mis, muide, võib juhtuda oodatust kiiremini, arvestades kõnealuse isendi suurt janu.

Sel aastal peab G-klass neljakümnendat sünnipäeva. Huvitav on see, et põhimõtteliselt pole 1979. aastal alustatud sõiduki tootmist kunagi lõpetatud. Ka nüüdne G-klass on ikka seesama G-klass, mitte mõne järgmise, näiteks X-põlvkonna esindaja, mis sellest, et ta on nüüd väga põhjalikult ümber ehitatud ja vääriks uue põlvkonna nime igati. Eks uuendusi on tehtud loomulikult vahepealse aja sees ka, sest 1979 oli ju niiiii ammu! Mõelge – oli disko, funk'i ja pungi tippaeg ning kinodesse jõudsid «Apocalypse Now» ja «Alien». Fännid mäletavad. Aga Geländewagen on ikka rivis.

Ümberehitus algas raamist, sest Mercedes ei mõelnudki järele anda kõige olulisemas – G-klassi maastikuvõimekuses.