Plaanitavat seadusemuudatust pidas ta väga vajalikuks, kuna paneb platvormid lõpuks ometi seadusi järgima. «Kui mõni platvorm plaanib tõesti lahkuda turult seetõttu, et teda pannakse seadusi järgima, siis leiab kinnitust vaid asjaolu, et konkurentsieeliseks on seaduse mittetäitmine ja selle arvelt kokkuhoid kuludes».
Selge on see, muudatust on vaja ja keegi ei tohiks maksta kindlustuse eest liiga vähe ega liiga palju.
Statistika näitab, et 55 protsenti Taxify platvormil sõitvatest juhtidest teeb sõite alla 10 tunni nädalas ehk kuni 40 tundi kuus. Kuu jooksul on nii-öelda «hobijuhtide» läbisõit keskmiselt 600 kilomeetrit.
«Kui Eestis sõidab keskmine auto 1500 kilomeetrit kuus, siis tekib õigustatud küsimus – kas 600 kilomeetri ulatuses igakuise taksoteenuse pakkumisel on üldse vaja spetsiaalset taksokindlustust, kui iga kuu 5000–7000 kilomeetrit läbiv müügimees ostab jätkuvalt tavalise liikluskindlustuse,» kõlab Taxify seisukoht.
Samas ei arvesta Taxify asjaoluga, et iga sõidujagaja on kohati kuni kolme erineva äpi teenistuses ja tegelik sõitude hulk igal autol olla mitu korda suurem.
Kui eelnõu üldiselt vaadata, siis Taxify juhtide retoorika selle eelnõu menetlemisel meenutab umbes sama, mida rääkis Facebooki juht Mark Zuckerberg veel aasta-kaks tagasi: meie ei vastuta mitte kuidagi selle eest, mida kasutajad meie keskkonda postitavad. Pärast Venemaa trollide, vihakõnelejate, lasteporno sõbrad ja terroristide tegevuse ilmsikstulekut tänase päeval Zuckerberg enam nii ei räägi.
Taxify üks juhtidest Martin Villig aga kirjutab Simsonile: «Infoühiskonna teenuse osutajale ei tohi panna kohustust jälgida teavet, mida ta vaid edastab või millele juurdepääsu pakub, nagu ka ei tohiks talle panna kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.»
Suure tõenäosusega kostab tema sõnum aga kurtidele kõrvadele ja vähemalt ministeerium oma seisukohtadest ei tagane – vahendaja ei saa vastutusest täiesti vaba olla. Mis hakkab muudatustega toimuma valimistejärgses riigikogus, seda näitab eelolev aasta.