Esiteks pole vähimatki kahtlust selles, et tegemist raudselt kõige uhkemalt pakendatud mobiiliga, mida minu silmad näinud. Suur must karp, kolme peaga mao kujutisega vapp kaanel veelgi süsimustemana ilutsemas, kontuuridki sisse pressitud. Suursugune, uhke, ehk isegi mausoleumlik.
Viimati märgitud tunne saab veelgi kinnitust kohe, kui seadme enda kätte haaran. Tohutu kolakas, teravad nurgad nagu 8 aastat vanal Sonyl, ikka veel 16:9 suhtega välisküljed, raske ja raskepärane. Need on mu esimesed muljed ja need pole sugugi meeldivad.
Kui telefon pärast tarkvaravärskendusi juba pildi ette on võtnud, siis ma veidi leebun, aga saan kohe ka uuesti kurjaks.
Leebun võimsate sisseehitatud stereokõlarite peale, mis ekraani kahes servas mobiili kohta vägagi korralikku ja stabiliseeritud heli tekitavad. Kui keegi seda seadet tõesti kaua käes jõuab hoida, siis oleks kõlarid vägagi kasulik nähtus.
Leebun ka mittekumera IGZO ekraani ja selle sära ning teravuse peale (sagedus koguni 120 Hz, eredus kuni 645 nitti) – parimad näitajad maailmas ja ega tavakasutajal nende näitajatega midagi peale polegi hakata. See on ju mobiil mängijatele, nii hea stereoheli kui mängimiseks sobilik lame ja erk ekraan on vägagi olulised näitajad. Lisaks sellised kõrvalnähtused nagu IP67 standardile vastav veekindlus, juhtmevaba laadimine ja üleni klaasist korpus.
Aga kui ma näen, et sellel tuttuuel seadmel polegi peal uusim Android Pie, vaid eelkäija 8.1; et selle põhikaamera on suuteline tegema vaid 4:3 suhtega fotosid, et puudub eestikeelne menüü ja et selle seadme hind on koguni 800 eurot ja selle raha eest saab vaid 64 GB salvestusmälu, siis… Jah, pikka pidu on üsna keeruline ennustada. Kui just hind 400 peale ei lange.