Sõiduproov. Suzuki Jimny: maastik, mets ja rock’n’roll

Raamile ehitatud ehtne maastikuauto.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Üks ja ainus Suzuki Jimny. Iseloomuga auto. Sedavõrd isepäine, et samasugune rebel võiks olla ka tema omanik.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tipptund. Isegi küüntest kübar ei muudaks mind ja mu erksat laimirohelist kaaslast teistele juhtidele nähtamatumaks kui meie soov ühineda kõrvaltänavalt pealinna ühe tuiksoone liiklusvooga. Kuni peatub päevinäinud Mitsubishi Pajero Classic. Järgmisel ristmikul ootame foori taga kõrvuti ridades. Pajero juht annab törtsu signaali, et tõmmata mu tähelepanu, ajab pöidlad püsti, žestikuleerib «Respekt!» ja lehvitab rõõmsalt, kui meie teed lahku lähevad. Väike Suzuki Jimny on teinud selle venna reede õhtu, kui mitte terve nädalavahetuse. Selles ei jää küll vähimatki kahtlust.

Pole midagi imestada. Ka täiesti autovõõrale silmale võiks Jimny oma nunnususega asendada vähemalt pooli maailma kutsikapilte. Asjatundjale on Jimny legend, sama hästi kui kultusauto. Tema eelmine mudel pidas vastu kaks aastakümmet, enne kui nüüd neljanda põlvkonnani jõuti. Nagu tõdes teravmeelselt üks mu Briti kolleeg: nende kahekümne aastaga on moodi tulnud linnadžiibid, väikesed mootorid ja retro. Ja palun, see on Jimny, nüüd moes ilma midagi muutmata!

Retrolaks on ta muidugi.

Tagasi üles