USA ei suuda sõja simulatsioonides mitte kuidagi Balti riike Venemaa eest kaitsta

F-35 varghävitajad. Foto: MANUEL TISCARENO / AFP

Sõjaliste uuringutega tegeleva USA mittetulundusliku mõttekoja RAND sõnul näitavad nende simuleeritud sõjaõppused, et Ühendriikidel on sõja korral Hiina või Venemaaga tõsiseid raskusi oma liitlaste aitamisega. Mõlemal juhul kannaks USA raskeid kaotusi.

RAND analüütik David Ochmanek nentis teisipäeval toimunud paneelil, et Pentagoni poolt tellitud sõja simulatsioonides kipub USA piltlikult öeldes «peksa saama» ning seda paljudes erinevates stsenaariumites. Ta toonitas, et USA-l ei ole mingit probleemi enda territooriumite kaitsmisega, kuid samas ei suuda nad takistada Venemaad ja Hiinat täitmast oma sõjalisi eesmärke, mille hulka kuulub näiteks liitlasriikide okupeerimine. Kõige raskemini kaitstavate liitlastena tõi ta välja Taiwani ja Balti riigid. 

Kuidas on aga võimalik, et USA ei suuda takistada Hiinat ja Venemaad täitmast oma eesmärke, kui Ühendriigid kulutavad oma kaitseelarvele rohkem kui nad mõlemad kokku? USA sõjatehnoloogia on Ochmaneki sõnul tõepoolest maailma kõige arenenum, kuid RANDi simulatsioonidest tuleb samas välja, et ameeriklaste sõjamasin kui selline peidab endas mitmesuguseid nõrkusi, sest sõjavägi pole reageerinud piisavalt kiiresti mitmetele uutele ohtudele.

Võtmesõnaks on raketioht

«Pea kõigis stsenaariumites valitseb F-35 taevast ja võidab sisuliselt kõik õhulahingud, aga seda ainult juhul kui ta maast lahti saab,» tõi näite USA endine asekaitseminister Robert Work, kes on aidanud RANDil korraldada simuleeritud sõjamänge juba aastakümneid. «Paraku hävitatakse simulatsioonides enamus neist juba enne õhku tõusmist pikamaa tiibrakettide poolt, mis on sihitud baaside ja õhkutõsuradade pihta» tõdes ta.

Ükskõik kui hea on lennuk, see peab Worki sõnul kusagil maanduma. Paraku on muutunud lennukikandjad ja suured õhubaasid tänapäeval aina haavatavamateks sihtmärkideks just kaugjuhitavatele pikamaa rakettidele. Hiina ja Venemaa on seda teades asunud mõlemad hoogsalt arendama aina kiiremaid ja pikema lennuulatusega tiibrakette ning nende kasutamiseks vajalikke radareid, sihtimissüsteeme ja kommunikatsioonisüsteeme.

«Igasugune suurem infrastruktuur nagu baasid ja veepealsed laevad on muutunud tabatavateks. Varjuda pole enam mitte kuhugi,»  tõdes Ochmanek. Nii Work kui Ochmanek möönisid, et varustusliinid ja baasid lastakse simulatsioonides lihtsalt õhku. Samuti hävitavad kaugelt lastud tiibraketid kõik suuremad tankibrigaadid. Raktetitõrjesüsteemid ei suuda nende sõnul saabuvate rakettide hulgaga lihtsalt toime tulla.

«Meil on Euroopas 58 lahingbrigaadi, kuid sisuliselt mitte midagi baaside kaitseks. Kui Euroopas algaks sõda, siis oleks meil ainult üks liikuv Patriot raketitõrjepatarei ja see läheks Ramsteini õhuväebaasi kaitseks Saksamaal. Kõik ülejäänud jääks lihtsalt raketisaju alla ja lastakse puruks,» pahandas Work.

Samuti on mõlema mehe sõnul tõsiseks murekohaks elektrooniline spektrum, sest simulatsiooni järgi sattuksid traadita võrgud, kommunikatsiooni satelliidid ja muud juhtsüsteemid uskumatult tiheda segamise ja häkkimiste lainete alla, mis lämmatasid sisuliselt igasuguse info edastamise. «Me ei jõua sageli õppustega üldse kaugele, sest mäng tuleb lihtsalt peatada, kuna kogu juhtimisstruktuur lõpetab küberrünnakute tõttu töötamise,» ütles Work. «Hiinlased harjutavad lahingvõrkude täielikku maha võtmist pidevalt,» lisas ta.

Millised on võimalikud lahendused?

USA õhuvägi tellis teisipäeval presenteeritud simulatsiooni kaks aastat tagasi ja palus RANDil leida probleemidele ka võimalikke lahendusi. Paraku ei ole nimetatud murekohtadega tegelemine mõttekoja sõnul hetkel võimalik ilma kulutamata selleks aastas jalust rabavad 24 miljardit dollarit. Selle raha eest tuleks osta aga tohututes kogustes uusi rakette. USA kipub RANDi hinnangul alahindama kui palju läheb konfliktides vaja tarka moona ning puudused on tekkinud isegi selliste nõrkade vastaste pommitamisel nagu serblased ja liibüalased.

Ochmaneki sõnul läheks Hiina ja Venemaa vastu vaja tohututes kogustes pikamaa tiibrakette. Võimalikud variandid oleks siinkohal näiteks süürtükivägede poolt kasutatavad MLRS liikuvad raketipatareid, mida tuleks suurtes kogustes juurde soetada. Worki hinnangul tuleks õhuväel hankida suurtes kogustes juurde JAGM-ER tüüpi tarkasid pomme ja mereväel LRASM laevatõrje tiibrakette.

Mõlemad mehed kinnitasid, et vaja läheb ka üüratutes hulkades täiendavaid õhturjerakette, millega lasta alla vaenlaste tiibraketid, droonid ja ründehelikopterid. Taoliste süsteemide hulka kuuluvad näiteks MSHORAD lühimaa raketitõrje patareid ja Stryker soomukite külge kinnitatavad Stinger õhutõrjeraketid. Pikemas perspektiivis tuleks soetada aga relsskahurid ja laserid, mis tõrjuks vaenlase rakette väiksema rahalise kuluga.

Elektroonilises spektrumis tuleks palju vastupidavamaks muuta praegused traadita võrgud. Laialdaselt tuleks kasutusele võtta segamise kindlad andmelingid ning sõjalaevad ja lennukid peavad saama omale senisest arenenumad elektroonilise sõjapidamise seadmed. Pikemas perspektiivis tuleb investeerida aga tehisintellekti arendamisse, mis analüüsiks suuri andmeid (big data) inimestest märksa kiiremini. Samuti tuleks võtta laialdaselt kasutusele osaliselt autonoomsed droonid, kes saadaks näiteks hävituslennukeid lahingusse.

Kust võiks tulla sellisteks uuendusteks aga raha? Worki hinnangul kasutab armee hetkel liiga palju lahingbrigaade ja tanke, millel on liiga vähe kaitset rakettide eest. Tema sõnul võiks seda arvu vähendada ning samuti võiks loobuda uue lennukikandija ehitamisest, mis on tema hinnangul niikuinii ainult üks suur ujuv sihtmärk. Ilmselt tuleks tõsta ka kaitse-eelarvet.

Allikas: Breaking Defence