Agu Leinfeld: kehtestame riigikapitalismile IT sektoris null-tolerantsi

Agu Leinfeldi sõnul vajab Eesti rohkem kandiliselt mõtlevaid inimesi. Foto: Erakogu

Hetkel riigiametites tõusev trend teha IT-valdkonnas kõike ise -  olla üheaegselt nii tark tellija kui ka tark tegija - on maksumaksjate jaoks väga kallis vorm õppida, kirjutab  IT-firma Datel tarkvaraarenduse- ja tehnoloogia direktor ning IT-kolledži nõukogu liige Agu Leinfeld. 

Eestis on kasvamas kummaline suundmus, kus PricewaterhouseCoopers’i 2018.  aasta suvel valminud vigase uuringu toel on riik hakanud põhjendamatult võimendama riigitöötajate  poolt tarkvara loomist ja arendamist.

Levimas on ekslik arvamus, et riigi enda poolt tarkvara loomine on kuni 2,75 korda odavam sama töö tellimisest erasektorilt. Miks see number ekslik on? IKT lahenduste loomisel on suurimaks kulukomponendiks inimeste palgad, mis moodustavad tugevalt üle pool kulubaasist, osades ettevõtetes ligi 75%.

On teada, et tugevate IT-spetsialistide palgad on riigis sisuliselt samal tasemel kui erasektoris. Ka käesoleva aasta riigieelarves on ette nähtud mitmete riigiasutuste IT-spetsialistide 20%-line palgatõus. Seeõttu on lausa piinlik mõelda, et keegi suudab uuringus jõuda tulemuseni nagu oleks erasektor riigist vähemalt kakskümmend korda ebaefektiivsem administreerimise ja üldkulude juhtimise osas. Palgad maksavad ju võrdselt välja mõlemad pooled ning IKT sektori kasumid on tavalise ettevõtluse tootlikkuse tasemel.

Ainus võimalus jõuda sellise arvutuseni on eeldada erasektorilt administreerimise ja ülekuludes suurusjärgus suuremat taset. Minu arvates on selliste uuringute tellimise ja avaldamise eesmärk lihtsalt märk pead tõstvast soovist suurendada ka IT-sektoris riigikapitalismi ning see trend tuleb võimalikult kiiresti peatada. Samuti on mõned ministeeriumite IT-üksused täna võtnud omale ambitsiooni luua iseseisvalt eksporturgudele mõeldud lahendusi.

Päriselt? Mis järgmiseks – loome riikliku IT-lahenduste globaalse müügiosakonna?

Mis on probleemi taust?

Meie eduka e-riigi kuvandi taga (ja nii jutlustame seda kogu maailmale) oli hea koostöö erasektori ja riigi vahel meie e-lahenduste loomisel. Ühiskonna arenedes on see kiidetud rollijaotus hakanud üha enam muutuma.

Tänaseks lausa nii palju, et kunagise innovatsiooni tellimise asemel peavad suurem osa riigi IT struktuuridest põhilise aja tegelema nende kohtade otsimisega, kust raha kokku hoida. Riigi erinevate IT-üksuste roll on järjepideva tõhustamise käigus nii ära optimeeritud, et hetkel on nende rolliks saanud sisuliselt „kulude optimeerija“. Üksikud näevad endal laiemat ambitsiooni ühiskonda mõjutavate lahenduse väljatöötamist ja avalike teenuste muutmist eest vedada.

Kõik, kes siinkohal vastu vaidlema tõttavad – vastake enne küsimusele: milline on Teie täna töös olev järgmine ühiskonda muutev „x-tee“ või „id-kaardi“ lahendus?

IT väärtuse loomist organisatsioonides on maailmas põhjalikult uuritud. Selles keerulises valdkonnas fookuste seadmiseks ja lihtsamaks orienteerumiseks on kasutusele võetud IT küpsusmudelite mõiste. See väljendab IT organisatsioonide võimet luua suurt väärtust. Üldjuhul on küpsusmudelid 5-astmelises skaalas. Küpsusmudelite kõrgemaid skaala elemente iseloomustab ärile uute väärtuse võimaluste leidmise fookus, äriliste protsesside kujundamise ning strateegiliste suuna määratlemise ülesande võtmine.

Samadest mudelitest leiame ka rõhuasetuse „IT kui kuluüksus“. See on viiepallisel skaalal reeglina taseme 2 kirjeldus ehk siis on pigem madala küpsustaseme väljendus IT väärtusloomele. Ei ole päris selge, kuidas ainult sellise rõhuasetusega ülesandepüstitus on riigi IT asutustele tekkinud, aga see ei tohi olla meie riigi IT põhiline eesmärk. Kindlasti ei ole see väärtuse loomise mõttes küpse IT-organisatsiooni eesmärk. Usun, et oleme rohkemaks võimelised ning peame seadma eesmärgi väärtust kasvatada ning väärtuse loomises sammu edasi liikuma. Kuid see ei tähenda mitte uute inimeste massilist juurdepalkamist riigiametitesse.

Seame pikemaks eesmärgiks, et IT on uue kvaliteedi looja avalikus halduses, kuid selleks on vajalik  täita ka Targa Tellija roll, mitte luua mastaapne IT tööandja. Valeandmete tootmine tarkvara loomise tegelike kulude kohta ei aita selles protsessis ühtegi osapoolt ega ka ühiskonda edasi.

Riik kui tark tellija

Väga palju on räägitud Targa Tellija kontseptsioonist. See peab väljendama suutlikust väljendada püstitada mõistlike ülesandeid, piisavalt kaasa rääkida arendusprotsessis ning võtta vastu ja juurutada lahendusi, mis klientide muresid lahendavad. Teenuste kujundamise ning hea teenusdisaini tavad arenevad maailmas väga suurel kiirusel. On tekkinud palju uut teadmist.

Teadmist, mille järjepideva viimisega tegelike tellijateni Eestis süsteemselt ei tegeleta. Selle avaldub omakorda tellimuste ülesande püstituse teadlikkuses.  Tavainimese jaoks väljendub see hiljem  kasina kasutuskogemusega avalike teenustega. Aitame neid tellijaid siis tõepoolest targemaks saada. Väga oluline on silmas pidada, et erinevate avalike teenuste tegelikuks omanikuks, ehk siis tõeliseks Targaks Tellijaks, ei ole mitte mõne ministeeriumi haldusala IT-organisatsioon, vaid ikka erinevate sisu- ja eluvaldkonna eksperdid. Riigisüsteemis on palju tublisid inimesi, kes ei oska oma abiküsimist korrektselt sõnastada, kuigi südames seda soovivad. Selleks, et neil see võimalus oleks, on vajalikud teenuste kavandamise, disaini ja arhitektuuri, samuti äriprotsesside kirjeldamiseks just tellijatele kohandatud koolitused. Sellised, mis ei eelda eelnevat IT haridust.

Kui äriülesanded ei ole saanud piisavalt läbi mõeldud, siis lisaprogejate tööle võtmine riiki meid tõhusamaks ühiskonnaks ei tee. Pigem vastupidi.

Mida tegema peab?

Hetkel riigiametites tõusev trend teha IT-valdkonnas kõike ise -  olla üheaegselt nii tark tellija kui ka tark tegija - on maksumaksjate jaoks väga kallis vorm õppida. Praktika on tänasel päeval see, et ühe ministeeriumi IT-asutuse piires toimetavad inimesed ei õpi sageli ei maailma, ega ka erinevate valitsemisalade kogemusest.

Inimestele pakutavad avalikud e-teenused on enamasti valitsemisalade ülesed ning eeldavad paljud „vertikaalide“ koostööd ning ühist visiooni seadmist. Hea kasutuskogemus inimesele eeldab  teenuste disaini sõltumatult riigiaparaadi struktuurist. See on tõsine väljakutse, sest reeglina ei soovi ükski ministeeriumi teha kulutusi väljapoole oma valitsemisala.

Tavapäraselt asutused ise ei taju, millised on teiste valitsemisalade võimalused ja piirangud. Isegi selle mõistmist ei nähta reeglina enda ülesandena. Ainus, mis olukorda parandaks, on arhitektuurse tervikpildi kaudu tõestada - milline lahendus on inimeste jaoks tegelikult mugavam ja soodsam.

Tänane riigi IKT valitsemise mudel sellise kogemuse tekkimist ei soosi, sest olulisem eesmärk tundub olevat  hoopis lühiajaline kulude optimeerimine.

Erasektoril on kogemus

Kogemus sellest, mis on erinevates valitsemisalades võimalused ja piirangud on riigis tegelikult olemas, aga see kogemus jääb enamasti erasektori poolele. Me peame paika saama rolli jaotuse Eesti majanduse arendamisel Eesti erinevate ministeeriumite haldusala IT-üksuste ning erasektori IKT ettevõtete vahel. Alustada tuleb sellest, et määratleda need kohad, kus on selgelt põhjendatud riiklikud erivajadused ja seetõttu ka IKT tegemiseks n.ö „in-house“. Sinna kuuluvad näiteks Eest riigikaitse ja julgeolekuga seotud funktsioonide tagamine.

Järgmiseks võib kaaluda ka mõningaid erandeid normaalse turu toimimise tõrkekohtades, seal kus ei ole Eesti turu väiksust arvestades võimalik eeldada mitmeid pakkumisi. Näiteks me ei eelda, et Eestis ID-kaardi kiipide riistvaralise arendamisega tegeletakse.

Kõigis muudes osades tasub aga tarkvara kavandamine, tootmine ja juurutamine sisse osta erasektorist. Äripoole ülesannete viimine IKT majadesse ei ole kindlasti õige suund. Äripoole teadmine peab olema seal, kus selle arendamine ja püsimine on suurema tõenäosusega. Tänas IKT turu olukorras ei saa me eeldada, et samad inimesed, kes alustasid süsteemi arendamist on samad, kes selle lõpetavad. Riigi n.ö „äripoolel“ on järjepidevuse hoidmine ja õppimise saavutamine tõenäolisem.

See eeldab, et ministeeriumites ja ametites avalike teenuste eest vastutavad sisuosakonnad endale  vastutaja, ehk siis Targa Tellija, rolli võtavad. IKT lahenduste eksport riigi poolt peab olema aga igal juhul välistatud.  

Ainus, mis senist isetegemise trendi suudab muuta on poliitika. Riigireformi raames tuleb kindlasti praegune olukord avaliku sektori IT-teenuste osas üle vaadata ning mõelda, kuidas maksumaksja raha paremini kasutada. Me peame panustama sellesse, et riigi n.ö „äripool“ saaks süsteemselt teadlikumaks ja tugevalt jalad alla. Ning õiguse ise otsustada, kuidas teenuseid sisse osta.

Lihtsalt oodates, et äkki poliitikat mitte suunates asjad ise paika saavad viivad meid kulude optimeerimisele ning isetegemise kasvule.

Kõige lihtsam ja kiirem viis selleks oleks kümnete riiklike IT-organisatsioonide ärianalüütikud liita sisuosakondadega, et toetada Targa Tellija arenguid ja ülejäänud IT-organisatsioonide muud osad lihtsalt erasektorile müüa või anda.