Laristav e-riik: Eesti sotsiaalsüsteem ägab plast- ja pappkaartide all (13)
26. mai 2019, 10:00
Eesti sotsiaalsüsteemis valitsev plast- ja paberkaardiuputus on kõige ehedam näide riigi laristamisest, läbimõtlematusest ja laiskusest oma süsteemide ühildamisel märksa turvalisema ja kaasaegsemate võimalustega ID-kaardiga.
Postimees luges kokku ja sai tulemuse, et sotsiaalministeeriumi haldusala annan inimestele hetkeseisuga välja lausa kuut erinevat plast- või pappkaarti, millel reeglina puuduvad igasugused turvaelemendid ja tehnoloogiline võimekus infosüsteemidega suhtlemiseks.
Samas on kõigil Eesti residentidel kohustus omada ID-kaarti, millel on kõigile rahvusvahelistele nõuetele vastavad turvaelemendid, isikut tõendav foto, kõrgtehnoloogiline kiip inimese digituvastamiseks ja digiallkirjade andmiseks ning isegi kontaktivaba suhtlemist võimaldav NFC-liides. ID-kaarti sotsiaalsüsteem aga kasutada ei taha, kuna see nõudvat liiga palju tehnilist arendustööd ning sellel olevat infot ei suutvat paljud asutused ja ettevõtted välja lugeda.
Selle asemel annab töötukassa alates augustist 2016 ligi 100 000 eestimaalasele välja näiteks plastkaarti osalise või puuduva töövõimega isikutele. Nimi on sellel Töövõime kaart ning ainus info, mis seal võrreldes ID-kaardil kujutatuga teistmoodi on, on töövõime liik – täielik või osaline - ning kaardi number:
Inimese töövõimekusega seotud andmed on aga ka täiesti elektrooniliselt ja isikukoodi põhiselt olemas töötukassa infosüsteemides, mis on pealegi liidestatud andmevahetuskihiga X-tee ning seeläbi tehtud teoreetiliselt kättesaadavaks kõigile teenusepakkujatele. Viibuta ainult soodustuse andja juures ID-kaarti ja andmed tulevad.
Töötukassa pressiesindaja Erko Vanatalu on jub aastal 2016b öelnud, et seda teed pole mindud, kuna sotsiaalministeerium polevat selle õiguslikku ja tehnilist lahendust veel välja töötanud. Sellel ettekäändel ei olegi soodustuste pakkujatele antud juurdepääsu vähenenud töövõime andmetele töötukassa andmekogus.
«Töötukassal õigust erapakkujatega inimese vähenenud töövõime kohta andmeid vahetada – selleks tuleks seadusega õigus anda,» väitis Vanatalu, kuigi täpselt seda ju bussides ja rongides tavalist plastkaarti viibutades kõik osalise töövõimega inimesed teevad.
Siiamaani pole aga mingisuguseid tehnoloogilisi ja õiguslikke samme astutud, kuigi kaarti hakati välja andma juba augustis 2016. Kui keeruline oleks luua reaalajas uuenev nimekiri soodustuste pakkujatest ja anda neile õigus päringuid inimeste töövõime kohta teha, kui inimene sellega ise nõus on?
Liigume edasi. Sotsiaalkindlustusamet annab välja kaarti, mis kannab nime Isikliku abivahendi kaart. See on veelgi kitsamale ringile ettevõtetele – näiteks apteekidele - näitamiseks mõeldud, kaart. Ainus mõte sellel kaardil on see, et annab õiguse saada riigi soodustust abivahendi üürimisel või soetamisel:
Selle kaardil on bürokraatia tipuna veel ka võimalus kanda pastakaga kirjalikult kandeid iga renditud või ostetud kargu, ortopeedilise jalatsi ja ratastooli kohta.
Edasi annab sotsiaalkindlustusamet välja eraldi puudega isiku kaarte.
Eesmärk ikka sama - puude raskusastme tõendamine puudega inimesele ettenähtud õiguste kasutamisel ja erinevate soodustuste saamisel.
«Loomulikult» on eraldi olemas inimestele jagamiseks pensionitunnistus, mille kohta on samuti loomulikult kõik andmed olemas ka riiklikes andmebaasides.
Edasi tuleb veel represseeritute tunnistus:
…ja ohtralt väärkasutust leidnud puudega inimeste parkimiskaardid:
Nende viimaste häda on selles, et riik pole suutnud luua kaartide keskset andmebaasi ja seega on omavalitsustel võimatu kontrollida nende ehtsust. Lisaks jagatakse neid kaarte välja inimestele, mitte sõidukitele, ja nii saab neid pista mis iganes auto esiklaasi alla.
Ministeeriumi retoorika ei muutu
Sotsiaalministeerium aga põhjendab aastal 2019 oma süsteemide ID-kaardiga sidumata jätmist täpselt sama retoorikaga, mis kolm aastat tagasi.
«Oluline oli silmas pidada, et paljudel ettevõtjatel, kes pakuvad puudega inimestele ja pensionäridele soodustusi, puudub praegu tehniline võimekus, et ID-kaardilt tuvastada erinevate soodustuste õigust,» kõlas ministeeriumi pressiesindaja esimene põhjendus.
«Puudega inimese andmete puhul on olukord natuke keerulisemgi, sest puude puhul on tegemist delikaatsete isikuandmetega. Seega on oluline leida lahendus, kus inimese andmed on kaitstud ning ta saaks talle ettenähtud soodustuse,» on ministeeriumi teine põhjendus.
Seega pole kolme aastaga mitte midagi muutunud. Otsitakse põhjendusi, miks midagi mitte teha. Lahenduste tegeliku leidmise asemel räägitakse sellest, et «lahendusi on oluline leida».
Tõenäoliselt ei leidu Eestis aga ühtegi puudega inimest, pensionäri või osalise töövõimega inimest, kes poleks soodustuste saamisel nimel nõus oma andmeid ka üle elektrooniliste kanalite pärida laskma. Olgu selleks siis bussid, poed või rongid.
Selle asemel leia näiteks Elroni veebilehelt täna kõik need erinevad kaardid ja tunnistused, mida inimesed sõidusoodustuse saamiseks ID-kaardi asemel füüsiliselt ette näitama peavad:
- Eesti Vabariigi pensionäril: Eesti Vabariigi pensionitunnistus. Vt riikliku pensioni liigid.
- Osalise või puuduva töövõimega isikul: töövõime kaart koos isikut tõendava dokumendiga (pass, id-kaart või juhiluba).
- 65-aastasel või vanemal isikul: isikut tõendav dokument (pass, id-kaart või juhiluba).
- Puudega isikul: riikliku pensionikindlustuse seaduse § 35 alusel väljastatud pensionitunnistus, millele on märgitud andmed puude raskusastme ja puude tähtaja kohta; või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 alusel väljastatud puudega isiku kaart; või raske nägemispuudega isiku puhul Sotsiaalkindlustusameti väljastatud tõend.
- Kuni 16-aastase puudega isiku saatjal; sügava puudega isiku saatjal: puuet tõendav dokument peab olema kaasas saadetaval puudega isikul.
Selle põhjal tundub, et riik pole motiveerinud tõesti ka ettevõtjaid ID-kaardiga soodustuste tõestamise lahendusi välja töötama. Selle asemel produtseeritakse üha uusi ja uusi olematu funktsionaalsusega plasttunnistusi.