Jaak Vilo: kas kaotame terve generatsiooni võimekaid inimesi?

Jaak Vilo. Foto: TÜ arvutiteaduse instituut

Riigi soovimatus kasvatada teaduse ja innovatsiooni rahastamist võib kaotada terve generatsiooni võimekaid inimesi, leiab Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja, bioinformaatika professor ja akadeemik Jaak Vilo kommentaariks valitsuse otsusele taganeda ühiskondlikust kokkuleppest tõsta teaduse rahastamine 1 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Teaduse valimine oma elukutseks - doktorantuuri astumine, õppejõuks tööle asumine, jne - on noorte jaoks väga kriitilise tähtsusega otsus, mida ei tehta kunagi kergekäeliselt. Väga oluline roll selles otsuses on perspektiivil - mis saab edasi peale doktorantuuri, millised on karjääri võimalused ülikoolis, ettevõtetes, jne.

Praegu, kui kõrgharidussüsteem ning teadus on mõlemad kaotanud riigi tasemel nii suure osa oma rahastuse proportsiooni SKT suhtes, on tekkimas reaalne oht, et kaotame terve generatsiooni võimekaid inimesi - kellest ometigi sõltub meie (kõrg)haridussüsteemi edu 5, 10, 25 aasta pärast.

Kui teadus ei ole prioriteet ning värsked ühiskondlikud lepped ununevad enne kui tint kuivab paberil; kui kõrghariduse päästmise ainsa päästerõngana räägitakse tõsimeeli praegu vajadusest kõrgharidus kiiresti tasuliseks teha, siis loomulikult tekivad küsimused - mis saab edasi?

Ajutiselt on iga indiviidi tasemel otsene lahendus see, et magistrikraadiga noorel on parem minna tööle tehnoloogiaettevõttesse kui 3-4 korda madalama sissetuleku peale doktorantuuri. Aga kas see on ikka riigi tasemel jätkusuutlik lahendus? Kuidas saab ülikool panustada tulevikus kõrghariduse ja teaduse arendamisse kui noored ei vali seda karjääri, kui teadus ja ülikoolide areng pidurdub jõuliselt?

Kui kõrghariduse ja teaduse süsteemis ei ole häid inimesi piisavalt, siis kindlasti on raskendatud panustamine ka ettevõtete jaoks vajalikesse rakenduslikumatesse projektidesse. Ettevõtted vajavad ülikoolist inimesi ja kompetentse aeg-ajalt, sest püsivamad tegevused värvatakse oma ettevõtte sisse.

Seega saab ettevõtteid aidata vaid siis, kui piisav hulk häid inimesi on ülikoolis üldse olemas. Juba praegu on näha, et suurimaks takistuseks suure hulga ettevõtete «tellimuste» täitmisel on inimeste puudus, kes saaks neid aidata. Mitte nende väheste ja üle koormatud teadlaste halb tase või soovimatus Eesti majandust aidata.

Nüüd see tendents süveneb veelgi.