/nginx/o/2019/06/04/12228018t1hf658.jpg)
Kuigi ma ise ennast nutisõltlaseks ei pea, haarab mu käsi päevas vähemalt paarkümmend korda telefoni järele ja paar korda päevas kasutan ma ka iPadi. Seda on ilmselt paljuvõitu. Või vähemalt võiks seda olla mõnevõrra vähem. Arvan, et sedasama tunneb enda kohta nii mõnigi nende ridade lugeja. Washingtoni ülikooli teadlased on kindlaks teinud neli nö käivitajat (trigger), mis meid sunnivad ikka ja jälle telefoni kätte võtma, kirjutab Erki Oras tehnoloogiaportaalist Digitark.
Olgu tegu mingi järjekorraga, ühistranspordis liikumisega või kellelgi-millegi järel ootamisega, mobiiltelefon ilmub nagu võluväel meie pihku, et vaadata, mis maailmas parasjagu toimib, kes mida näoraamatus kirjutab või Instagramis näitab. See tundub aja igati normaalne ja mõistetav praktiline kasutus. Asi on aga selles, et pisut igavust on tegelikult meie ajule kasulik ja see on tõestatud fakt. Igavus aitab arendada meie loovat mõtlemist. Nii et järgmine kord järjekorras seistes või kedagi oodates, põrnitsege telefoniekraani asemel tühjusesse – aju puhkab ja loovus kasvab. Mina näiteks olen suutnud loobuda ühistranspordis telefoni jõllitamisest ning vaatan selle asemel mind ümbritsevat elu. Kiusatusele aitab paremini vastu panna, kui selleks ajaks näiteks telefoni märguanded välja lülitada.
Üliõpilased või ka õpilased ilmselt mäletavad ja teavad, kuidas enne eksameid õppimise asemel igasugused asendustegevused kipuvad maad võtma. Isegi täiesti banaalne koristamine omandab mingi ihaldusväärse oreooli ja õppimise asemel asutaksegi oma elamist korda sättima. Alateadvus, mis ei taha tegeleda tüütu, raske või ebameeldiva tegevusega, püüab neid tegevusi edasi lükata, otsides selleks üha uusi tegevusi ja põhjendusi. Sotsiaalmeedia pakub siin universaalset ja täiesti ammendamatut ajatäidet, sest tuleb ju teada, kuidas käib käsi tuttavatel või mis maailmas muidu uudist on.
Mõistagi ei saa me kuidagi muuta tüütuid tegevusi põnevamaks kui see, mis meie telefonides toimub. Aga suure tõenäosusega on need tegevused olulised ja vajalikud, muidu neid ju tegema ei peakski. Ja pole vajagi. Piisab, kui me teeme iseendale selgeks, et kokkuvõttes nõuab see ebameeldiv tegevus palju-palju rohkem aega, kui me selle vältel veel korduvalt oma nutitelefonis aega surnuks lööme või seda lihtsalt edasi lükkame. Iseenesest elementaarne tõdemus, aga see tuleb omaks võtta.
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!
/nginx/o/2009/12/15/283090t1hee3f.jpg)