Arvamus: valitsus ei saa üksi kliimamuutuse vastu võidelda

Tossavad korstnad on üks õhusaaste allikatest. Foto: Ajit Solanki/AP/Scanpix

Kliimamuutusest tingitud ohtlike tagajärgede piiramine eeldab ka meie – kodanike – panust. Meil on võimalus ja kohustus valitsusele märku anda, et jätkusuutlikkus läheb meile korda, kuid samas peame ka ise hoidma avatud meelt nii uute tehnoloogiate kui ka seadusandluse suhtes ning olema teadlikud sellest, kuidas meie igapäevased valikud keskkonda mõjutavad, kirjutab Tartu ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant Anna-Kati Pahker.

Ühinenud Rahavaste Organisatsiooni eesmärgi järgi peame süsinikuheidet 2050. aastaks vähemalt 70 % võrra vähendama. See aitab ülemaailmset kliimasoojenemist hoida 2 °C juures, mis ei ole küll kaugeltki ideaalne, kuid varasem eesmärk – hoida soojenemine 1,5 °C juures – ei ole paljude ekspertide hinnangul enam kuigi realistlik¹.

Ka kliimasoojenemise 2 °C piiramine hõlmab kiireid ja fundamentaalseid muutuseid nii energia-, transpordi-, kütte-, tootmis,- metsandus- kui ka põllumajandussüsteemis ja pööre ei ole lihtne tulema. Näiteks energiasüsteemis tähendaks see energiatõhususe iga-aastast kolmekordset tõstmist, 2050. aastaks peaks 95 % elektritootmisest toimuma madala süsinikuheitega energiaallikate põhjal, mille tarbeks tuleks terve taristute süsteem ümber ehitada ning lisaks oleksime sunnitud peaaegu täies ulatuses elektriautod kasutusele võtma².

Nii laiaulatuslik muutus võib tunduda hirmutav, kuid meie ühiskond on ennegi süsteemseid muutusi – ehk siirdeid – läbi teinud. Manan näiteks pildi USA transpordisüsteemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Liiklemiseks kasutati hobujõu asemel peamiselt hobuste jõudu³. Tänavad olid katmata või kaetud munakivide või kruusaga. Perega koos liiklemine tähendas hobuse kaariku või saani ette rakendamist. Soovides külameestega mõdu võtta, võis südamerahuga hobuse kõrtsi ette lasila külge kinnitada ja pärast sumiseva peaga koju kapata.

Selline transpordisüsteem ei olnud aga vigadeta. Suurimaks probleemiks ostus see, et hobused kippusid tänavad sõnnikukihiga katma. Kuna inimesed kolisid üha enam linnadesse ja sõnnikus sumpamine ei olnud meeldiv ega tervislik, hakkasid esile kerkima väljaheitevabad innovatsioonid. Üks uute tulijate seas olid ka bensiinimootori jõul liikuv auto (probleemi tasandil meeldib mulle transpordisiirdest mõelda kui siirdest väljaheitest süsinikuheiteni).  

Kerides aega edasi, jõuame tänapäevasesse transpordisüsteemi, kus auto on muutunud ühetaoliseks ja peamiseks transpordivahendiks, linnaruumid on autode järgi kujundatud, riike katavad maanteede võrgud ja tanklaketid, mõtleme autodest kui individuaaltranspordi sümbolitest, välja on arenenud liikluskoolid ja -eeskirjad ning Shootersi või Studio ette hobust kinnitada ei saa. Ka joobes juhtidele kiputakse viltu vaatama.

Probleem on aga selles, et sellised muutused võtavad keskmiselt 50-100 aastat ja mu kalkulaator ütleb, et 2050. aastani on jäänud natuke rohkem kui 30 aastat. Kuidas jõuda 30 aastaga energiasüsteemis kohta, kus kõrtsi ees on lasila asemel autoparkla ning see ei tundu ebavajalik ega imelik, sest hobusega sõidetakse heal juhul vaid jõulude ajal raekojaplatsil?

Siirete kiirendamine eeldab olemasolevate tehnoloogiate, tarneahelate ja süsteemide järkjärgulist kaotamist ning uutega asendamist². Õnneks on maailma mõistes osa tööst juba tehtud. Meil on nii taastuv- kui ka tuumaenergiatehnoloogiad, mis süsinikupõhiseid asendada võiksid (ja mõnel pool asendavadki). Valitsused on loonud seadusi, mis piiravad kivisöe ja põlevkivi kasutamist energia tootmiseks ja suunavad energiatõhusamaid tehnoloogiad kasutama.

Näiteks toodavad taastuvenergial põhinevad tehnoloogiad üle 20 % kogu maailma energiavajadusest⁴. Teadlased peavad kõige tõhusamaks tuuleenergiat, mis toodab hüdro-, päikese- ja geotermaalenergiaga võrreldes kõige vähem kasvuhoonegaase, ehkki tuuleenergia tootmine nõuab suuri maa-alasid ning kapitalikulusid⁵.

Saksamaa energiasiirdele andis erakordse tõuke 2000. aasta taastuvenergiaseadus, mis toetas taastuvenergiapõhist elektrit ja maksustas süsinikupõhist². Riik on võtnud eesmärgi kivisöest elektri toomise lõpetada 2039. aastal. Prantsuse ja Ühendkuningriikide valitused plaanivad 2040. aastaks asendada diisli- ja bensiinijõul liikuvad autod².

Nõnda on teadus ja tehnoloogia ning eeskujulikumad valitsused teinud vajalikke edasiminekuid, et energiasiire saaks toimuda vajalikus ulatuses ja kiirusega. Ent kogu tööd ei saa teadlaste ja valitsuse kanda jätta. Eriti olukorras, kus mitte kõik valitsused ei ole kliimamuutuse osas ühel nõul.

USA valitsus nimetas hiljuti fossiilkütused ümber vabaduse kütusteks⁶ ja võttis 2017. aastal vastu otsuse Pariisi kliimaleppest taanduda⁷. Ehkki Eesti valitsus on loonud ekspertrühma, mis koordineerib statistikakaubandust ja üritab taastuvenergiasektorile teed rajada⁸ hindavad teadlased Eestisse tuuleparkide rajamist õiguslikult liiga keeruliseks⁹. Viimase kasuks ja taastuvenergia kahjuks räägivad uudised sellest, kuidas tuuleparkide ehitajad ikka ja jälle juriidilistesse raskustesse satuvad^{10, 11}.

See keegi, kes osa koormast enda kanda saab võtta, oleme meie – kodanikud ja tehnoloogiate kasutajad. Kasutajaid on pikalt peetud pelgalt passiivseteks tarbijateks, kuid viimastel aastatel on siirdeuurijad neile enam tähelepanu pöörama hakanud ja leidnud, et kasutajate roll on passiivsest tarbimisest märksa laiem.

Kasutajad võtavad tehnoloogiad kasutusele, leiavad neile uusi rakendusi ja panustavad tehnoloogiate toimimise arendamisse, kodanikena saavad kasutajad meelt avaldada ja seadusandlust mõjutada³. Kasutajate tarbimismustrid mõjutavad seda, kuidas tehnoloogiatest mõeldakse³ ja see, kui edukaks tehnoloogia osutub, sõltub ettevõtjate oskusest kaasata „õigel“ ajal „õigeid“ kasutajaid¹².

Uurisin enda magistritöös, milline on kasutajate ja kodanikuühiskonna roll siirete kujundamises ja leidsin, et lisaks eelnevale on eduka siirde toimumiseks tarvis, et kodanikuühiskond, avalik ja erasektor moodustaksid sümbioosi. Kui era- või avalik sektor siirde üle domineerivad ei pruugi tehnoloogiad kõikvõimalikke rakendusi leida, ent energiasiirde oodatav laiaulatuslikkus vajab kasutajate sellist panust. Kui kodanikuühiskond domineerib, on võimalik, et siire kestab kauem kui tavaliselt ja aeg on miski, millega me enam priisata ei saa.

Mul endal tekkis selle arusaamini jõudes kohe küsimus, et mis siis edasi. Kas peaksin nüüd enda aeda turbiini püsti lööma ja katsetama, kas sellega kõlbab pesu kuivatada? Noh, see on üks võimalus, aga riik tembeldaks selle ürituse ilmselt üsna kiiresti julgeolekuohuks ja katkestaks mu katsetused. Ma ei ütle, et selles midagi halba oleks, küll aga röövib see minult kõige sirgjoonelisema vastusevariandi.

Mis variandid siis alles jäävad? Esimene võimalus on täita oma kodanikukohustust ja seadusandjatele meelde tuletada, mis on päriselt oluline. Heaks näiteks on siin noored, kes Greta Thunbergi eeskujul tänavatele tulid, sest tundsid, et täiskasvanud mängivad maailma ja nende tulevikuga¹³.

Tuleb meeles pidada, et kliimamuutus on kollektiivne probleem. See on Eesti probleem. See on Saksamaa probleem. See on Hiina probleem. See on USA probleem. Nii suure kui ka väikse Peetri valikud ja sammud loevad.

Ühiskonna vastuvõtlikkus muutuste suhtes ei ole vähem oluline. Maailmas on juba variante, mis aitavad. Näiteks Sussexi ülikooli siirdeuuringute teadur ning Tartu ülikooli tehnoloogiauuringute lektor ja minu magistritöö juhendaja Laur Kanger juhtis tähelepanu sellele, et transpordisüsteem oleks võimalik tänaste teadmiste juures ümber kujundada¹⁴. Sellest osa peab olema ka kasutajate harjumuste muutmine.

Kodanike roll ei saa ilmselt olla V2G-süsteemil põhinevate isejuhtivate elektriautode taristute välja ehitamine – ehkki see oleks ilmselt parem, kui minu turbiini ja pesu kuivatamise mõte – kuid me saame tunda vajadust ja valu seniseid reegleid muuta ja olla uute lahenduste suhtes vastuvõtlikumad. Veelgi enam – me saame rohkem ja radikaalsemaid lahendusi nõuda (vt esimene võimalus).

Kui saab selgeks, et Eesti on Euroopa autode surnuaed¹⁵, siis tasub uue Škoda asemel mõelda sellele, kuidas pooltühjade autodega tehtud sõite vähendada või üleüldse ära jätta. Kui linn tutvustab rattaringlusüsteemi¹⁶, tuleb nõuda enamat ja tahta, et omavalitsus linna südames autodega liiklemise üldse ära keelaks või lubaks ainult sõitude jagamisega seotud masinaid.

Ja viimasena tahaksin veel üht enda juhendaja mõtet jagada: me peame seadusandjatele jätma ruumi uute, julgete ja vahel ka rumalate mõtete pakkumiseks, nendega katsetamiseks ja paraku ka läbi kukkumiseks¹⁴. Teisiti pole esmakordses olukorras võimalik.

Nii radikaalsed muutused nagu me praegu vajame, saavad juhtuda ainult siis, kui me kõik selle nimel tööd teeme: sina, mina, Eesti valitsus ja Hiina tööstussektor. Suur ja väike Peeter.

1. Geels, F. W., Schwanen, T., Sorrell, S., Jenkins, K., & Sovacool, B. K. (2018). Reducing energy demand through low carbon innovation: A sociotechnical transitions perspective and thirteen research debates. Energy Research & Social Science, 40, 23-35.

2. Geels, F. W., Sovacool, B. K., Schwanen, T. ja Sorrell, S. (2017). Sociotechnical transitions for deep decarbonization. Science, 357(6357), 1242-1244.

3. Kanger, L. ja Schot, J. (2016). User-made immobilities: a transitions perspective. Mobilities, 11(4), 598-613.

4. Hussain, A., Arif, S. M., & Aslam, M. (2017). Emerging renewable and sustainable energy technologies: State of the art. Renewable and Sustainable Energy Reviews, 71, 12-28.

5. Evans, A., Strezov, V., & Evans, T. J. (2009). Assessment of sustainability indicators for renewable energy technologies. Renewable and sustainable energy reviews, 13(5), 1082-1088.

6. O'Neil, L. (2019). US energy department rebrands fossil fuels as 'molecules of freedom'. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.theguardian.com/business/2019/may/29/energy-department-molecules-freedom-fossil-fuel-rebranding

7. ERR. (2017). Trump teatas Pariisi kliimaleppest taandumisest. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.err.ee/599465/trump-teatas-pariisi-kliimaleppest-taandumisest

8. Kreitsberg, R. (2017). Teadlased: Tuuleparkide rajamist tuleb Eestis õiguslikult lihtsustada. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://novaator.err.ee/631918/teadlased-tuuleparkide-rajamist-tuleb-eestis-oiguslikult-lihtsustada

9. Eesti taastuvenergia statistikakaubandust hakkab koordineerima ekspertrühm. (i.a.). Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.riigikantselei.ee/et/uudised/eesti-taastuvenergia-statistikakaubandust-hakkab-koordineerima-ekspertruhm

10. Riik lubab vajadusel Sõnajalgade Aidu tuulepargi tuulikud ise lammutada. (2019). Kasutatud 31.05.2019 aadressilt:https://arileht.delfi.ee/news/uudised/riik-lubab-vajadusel-sonajalgade-aidu-tuulepargi-tuulikud-ise-lammutada?id=85994219

11. Riigikohus tühistas Hiiu mereplaneeringu. (i.a.). Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.aripaev.ee/uudised/2018/08/08/riigikohus-tuhistas-hiiu-mereplaneeringu

12. Lettl, C. (2007). User involvement competence for radical innovation. Journal of engineering and technology management, 24(1-2), 53-75.

13. Postimees. (i.a.). Fotod ja video: Noored nõuavad poliitikutelt tegusid tuleviku heaks. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.postimees.ee/6545778/fotod-ja-video-noored-nouavad-poliitikutelt-tegusid-tuleviku-heaks

14. Kanger, L. (2019). Eesti innovatsioonipoliitika ehk Ajamasinareis minevikku. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://www.muurileht.ee/eesti-innovatsioonipoliitika-ehk-ajamasinareis-minevikku/

15. Pott, T. (2018). Autopargi vanuse poolest on Eesti EL-is tagantpoolt viies. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt:  https://www.err.ee/676874/autopargi-vanuse-poolest-on-eesti-el-is-tagantpoolt-viies

16. Sibold, G. (2019). Tartus avatakse sel aastal 400 elektrirattaga rendivõrk. Kasutatud 31.05.2019 aadressilt: https://auto.geenius.ee/rubriik/uudis/tartus-saab-tanavu-rentida-400-elektriratast/