Päevatoimetaja:
Kaido Einama

Sõiduproov. Renault Clio: väljast tuttav, seest puhta uus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Renault Clio 2019.
Renault Clio 2019. Foto: tootja

Ei tasu end eksitada lasta, et Renault Clio on väliselt eelkäijaga päris sarnane. Prantslaste väikeautoga on ette võetud suured ja sisulised muutused.

Kuidas küll seletada, kui ammu see oli, kui nägi ilmavalgust esimene Clio? Proovime nii. Kui mäletate Nirvana albumit «Nevermind», või veel parem, Metallica musta albumit, ja suudate meenutada, kuidas need plaadid tungisid teie ellu aastal 1991 (ja sealt tegelikult enam kunagi ära ei läinud), siis on lihtne. Selleks ajaks oli esimene kamp Cliosid juba aasta otsa Prantsusmaa ja maailma teedel vuranud.

Tänaseks on neid müüdud 15 miljonit ja kerge on teha õnnelikuks iga Renault’ esindajat, kui nimetate Cliot kultusautoks. Ma hoiduks siiski seda tiitlit heldel käel välja jagamast. Isegi sellele vaatamata, et Clio on Renault’ kõige müüdum mudel maailmas. Cliot žurnalistidele tutvustades viskasid prantslased õhku väite, et igaüks tunneb kedagi, kellel on (olnud) Clio. Järgmisel päeval kolleegidega lennujaama suunasPortugali siledaid kiirteed mõõtes kerkis küsimus uuesti üles. Mu kolleegid tundsid Clio-omanikke. Lausa mitut. Mina mitte. Viimaks – piinlik ka juba pisut – meenus sõbra ema, asjalik naine, kellel tõepoolest oli eelmise kümnendi keskpaigas uus Clio.

Nüüd on Clio jõudnud viienda põlvkonnani. Välimuses on muudetud nii napilt kui võimalik, ja seda kahel põhjusel.

Tagasi üles