Tsikli sõiduproov. Mootorratas, mida ei jõuta nii palju toota, kui tahtjaid oleks

Ikka veel klassikaline Guzzi täiesti uute omadustega. Silmatorkavad punased raamid ees ja taga on pagasi ja lisatulede kinnitamiseks. Foto: Andrus Laansalu

Moto Guzzi tehas ei jõua nii palju V85 TT-d toota, kui osta tahetakse. Aga see pole kaugeltki ainus põhjus, miks seda mootorratast proovida.

Millegipärast on Moto Guzzi jäänud Eestis justkui varju. Ka linnaliikluses ei sõida Guzzi teile kuigi tihti vastu, aga te tunnete ta kohe ära, kui oskate vaadata – silindrid on paigutatud ristipidise V kujuliselt, miski selles kombinatsioonis meenutab varaseid kahe kandepinnaga lennukeid. Mäletate, silindriring propelleri taga? Ei, vist ei mäleta. Noh, see oligi väga ammu.

Tegelikult on Moto Guzzi mudelikomplektis palju variatsioone ja V85 TT laiendab valikut ka matka-enduurode valdkonda. Kas V85 TT üllatas mind? Ikkagi märkimisväärselt eksootiline rattamark. Vastus on – jah ja ei. Üllatas positiivselt väga hea sõidutundega (aga seda ma ju ootasingi). Aga miks see ei-vastus? Sest minu jaoks ei ole Moto Guzzi eksootiline. Mul on üks Guzzi õue peal. 1991. aasta väljalase. California 3. Traktor, hääle ja iseloomu poolest. Käivitub, nagu oleks pommitaja oma mootorid käima tõmmanud. Täis paagiga üle 280 kg (kruiserite puhul on see muidugi tavaline, aga inimlikus plaanis nõuab siiski valmisolekut rakendada jõudu). Ma olen plaaninud ta algosadeks lahti võtta ja muudetud kujul kokku panna. Mitmeid viimaseid kuid olen päevast päeva vaadanud igasuguste ajastute Guzzide raamigraafikat, amortisaatoreid ja värviskeeme jne.

Sellel taustal on V85 TT väga äratuntavalt Guzzi, ja ometi üllatav.