Lugejakiri: lõputu unistus internetist ehk komejant erinevate projektide ümber

Foto: Autori fotod

Tänaseks vaat et enam kui 10 aastat tagasi alustati Eestis nn lairiba võrkude rajamisega – ehk teoorias peaaegu kõikjale jõudev ülikiire (10 terabitti ja enam) ja kvaliteetne ühendus.

Projekt sai nimeks ESTWIN. Kuid kõigele sellele vaatamata maigutavad mitmed lugejad vaid suid, saamata mingitki netti. Artikleid meeletust progressist ikka aeg-ajalt kirjutatakse. Töö põhimõte oli ja on iseenesest lihtne. Enamvähem kõikide asulate ja majade lähedusse rajatakse magistraal, millest siis vastavate punktide kaudu on võimalik pea kõikidel soovijatel sealt endale nn "ots tuppa saada".

Selle viimase töö pidid väidetavalt ära tegema teenusepakkujad, kuigi tol ajal ega ka nüüd ei ole mitte keegi seda tegelikult kinnitanud. Millest selline fantaasia käiku läks ei tea, kuid selge on see, et tänaseks on selline lahendus toiminud vaid väga vähestes kohtades. Mitte keegi ei käinud vekslit välja, et jah me võtame kõik soovijad vastu. Tehtud on seda vaid seal, kus see on olnud majanduslikult kasulik.

Minu küsimustele vastasid omal ajal paljud internetitajad hoopis seda, et antud ELASA võrgus ei hakata lähiajal teenuse pakkumisele isegi mitte mõtlema, sest selle rent ja kliendiühenduse väljaehitus on väga kallis. Mingist ajast mäletan, et vahemaa x maksis ligemale 700 eurot ja ühe kunde n-ö liinil pidamise eest on see ikkagi väga suur summa, arvestades mõne väiksema tegija teenuste mahte.

Tänaseks päevaks on renditasud mõnevõrra alanenud ja leevendatud on ka liitumise tingimusi. Kas ja kuidas see töid vähendab, seda näitab aeg.

Võrgu tehnilistel kirjeldustel pikalt ei peatu, seal polegi midagi erilist. Iga teatud vahemaa järel (umbes 1,5 km või rohkem) on kindlad kohad, kus on võimalik signaali saada. Seega, kui üks saab, siis ilmselt teine jääb ilma, nii nagu minugagi juhtus.

Magistraali igast suvalisest kohast ei ole mõttekas igale soovijale käristada – see langetaks võrgu kvaliteeti. Kuid vastavatest sõlmedest vea palju tahad. Oluline on märkida sedagi, et kuna kaablitrass kulgeb tavaliselt maanteede kaitsevööndis ehk teega paralleelselt, siis mis tahes tarbija paigaldatavad kaablid (kui ta need oma raha eest paigaldaks) hakkavad kuuluma antud lõiku opereerivale asutusele.

See oleks isegi n-ö kergem variant. Raskemaks läheb lugu siis, kui teie kinnistu vahele jääb hulk teisi kinnistuid. Sisuliselt töö tellides maksate te asja eest, millele teil kunagi mingeid õigusi ei teki. See aspekt ongi üks iseärasus, millest targu polegi räägitud. See on sama, mis minna suvalise võõra inimesega autopoodi ja osta talle must metallic bemm teie enda raha eest. Mõnel juhul on aga sidesõlm kohe netisoovija kinnistu ääres või isegi kinnistul endal ja sealt pole muud kui otse tuppa.

Seega, probleem pole mitte selles, et erakinnistul, majas vms puuduvad vastavad kaablitrassid (seltsimees on endale lausa ämblikuvõrgu rajanud), vaid et klient oma kaabliga ei saagi kuhugi ühenduda. Puudu on nn juurdepääsuvõrk. See ongi vastus põhilisele, mida alati küsitakse – et näed, kaabel ju jookseb mul maja tagant või eest mööda, miks ma seda siis kasutada ei saa! Klienti ennast pole võimalik lihtsalt kuhugi ühendada.

Seetõttu on ELASA enda kodulehel eriti veider soovitus, et kui majja ei tule ühtegi sidekaablit, tuleb see eelnevalt paigaldada, kuid see oleks vaid pool tööd. On ka päris selge, et kuhugi mitmete km kaugustele RMK puhkeonni või suvilasse ei olegi otstarbekas mingeid kaableid vedada. See töö on tõesti kallis.

Sellele oleks olnud väga lihtne lahendus. Põhimagistraali paigaldamisega samaaegselt käivitama rea väiksemaid või suuremaid projekte, kus siis oleks täpsemalt huvi tuntud, mida ja kuhu vedada. Kahjuks seda ei tehtud. Ei teavitatud ka siis, kui tööd erinevates piirkondades käisid, et veel kasutada võimalusi midagi muuta.

On ju ääretult lihtsam paigaldada ühe soojaga ära ka see õnnetu lisakaabel, kui hakata pärast jälle tegema põhimõtteliselt sama tööd otsast peale. Kindlasti oleks ka tol hetkel laiutatud käsi ja öeldud vana parool: "raha ei ole". Küll aga osutus väga kasumlikuks mobiilimastide ühendamine, mis oli lausa prioriteet.

Viimaste ühendamisel ei tekkinud millegipärast ühtegi takistust, nagu neid tekkis näiteks tavalise erakliendiga. Eks see ole juba ammu teada asi, et projekt teenis eelkõige operaatorite huve ja mis viga müüa hädalistele väikest kogust mobiilset netti suure raha eest. Teenusepakkujad said endale praktiliselt tasuta võrgu kätte.

Aastate möödudes said puudused üha rohkem selgemaks ja siis hakatigi edasi mõtlema, mida teha. Loomulikult oli esimene küsimus, mis see maksab, sest kuigi elektroonika pidevalt uueneb ja odavneb, siis "labidatöö" paistab kogu aeg kallimaks minevat. Iga maakond tegigi oma uurimuse, kes ja kuhu mida soovib ning kuidas on võimalik neid soove täita. Tõsi, mõni üksik vald suutis enne suurt buumi veel midagigi ellu viia. Rahvas küttis end iga väiksemagi uudise valguses jälle viimse piirini üles, kuni see tohuvabohu lõpetati ühe suure projektiga, mille eesotsas oli Elektrilevi. Viimane on siis alustanud paljudes kohtades töid ning lubanud lõpuks taevamanna tuppa tuua.

Lisaks olla Elektrilevi teinud kokkulepped ligemale 12 ettevõttega, kes soovivad antud võrgus teenust pakkuda!? Ka sellised nimed, mis panevad pehmelt öeldes muigama. Tele2, Elisa, Telia – kõik need, kellel on suutlikkus välja ehitada kliendisõlmed ka siis, kui keegi ette-taha ära ei tee. Tele2 ja Elisa on suures hirmus hakanud ka pakkuma kodukliendi püsiühendust, kartes turuosa kaotada. Telia, tõsi küll, investeerib omavahenditest, kuid sedagi vaid selleks, et teistega sammu pidada. Aga seni, kuni keegi lillegi ei liigutanud, istuti kui kuldid rukkis.

Trall 5G ümber ei ole lihtsalt niisama – see on ju hea võimalus veel suuremaks teenuse müügiks, kuigi elektrilevi kaablivõrkude korral ilmselt mobiilse neti vajadus pisut väheneks, kuid samas on nutisõltlane nõus maksma mis tahes hinda ka väga kehva teenuse eest. Mis puudutab väiksemaid pakkujaid, siis neil pole teenustest selget ülevaadet ja mõnel veel kodulehtegi!

Küsitav on kusjuures Elektrilevi võrgutasu ja selle suurus. Kui operaator peab maksma tasu ühele võrgule ja teise tasu ELASA võrgule, siis mis valemiga see teenuse hind jääb kliendile vastuvõetavaks? See ei pruugi jääda ainsaks tasuks, mida maksta tuleb.

Pärast põhitrassi valmimist olen minagi mitmetest firmadest võtnud pakkumisi selle õnnetu juurdepääsu paigaldamiseks. Tehnilised lahendused on ajas muutunud, sest kord lubatakse ühte ja siis jälle teist. Viimases versioonis jäime pidama variandile, mis on siis ühe 1800 m lisakaabli paigaldus olemasolevasse kõrisse. Tulid pehmelt öeldes vägagi suured numbrid: 13 ja 18 tuhat, ja mitte ruupiat, vaid eurot. Ühest küljest üksiktöö ongi kulukam, teisalt ega keegi ei viitsi sellist pisiasja teha kah.

Seejuures olid need pakkumised arvestatud ikkagi töödele, mida ma isegi ei tellinud. Kuigi oli alati jutt, et ainult üks konkreetne protseduur. Isegi kui kaapida sellest maha väga palju tegevusi, siis ei oleks sellel tööl rahaliselt mingit mõtet. 150 m erakaabli paigalduseks ainuüksi projekt maksab väidetavalt ligemale 4000. Kusjuures projekteerida armastatakse lausa palavalt.

Isegi poodi leiva järele minnes teeb mõni oma peas projekti enne ära. Kui väikese kriipsu vedamise paberile eest tuleb maksta 4000 eurot, siis ei saa väga suur hulk inimesi endale internetti mitte kunagi. Seda enam, et see "kriips" tehakse ju arvutiprogrammis. Lihtsate tegevuste jaoks planeeritakse suurejoonelised aktsioonid.

No kes tänapäeval enam labidat kätte võtab; selge see, et kolme peotäie pinnase kaevamiseks tellitakse mehhanism ja solgutatakse seda nädalate kaupa edasi-tagasi jällegi tellija raha eest. Seega on pakkumises vaid rahanumber ja tehtavatest töödest pole õrna aimugi. Telia saatis kunagi selle memo alles mitmekordse pärimise peale ja seegi arvestus oli neil nii võssa kui vähegi olla saab. Pädevusest jääb sealgi asutuses tublisti puudu. Tellijana nõudke tingimata detailset kirjeldust ja siis on ka ilusad numbrid näha. Lisaks võtab see kõik tohutult aega – trassi paigaldusest on möödas juba 4 aastat, aga seni on väga vähe edasi jõutud. Tööd olla erinevatel asutustel palju ja enamuses takerdub see mõttetute tegevuste peale.

Hetkeseisuga on siis mõneski Eestimaa nurgas Elektrilevil tööd käimas. Kuid, nagu lugeda võib, ehitatakse jällegi tuumikvõrku! Sisuliselt ehitatakse teine võrk ELASA võrgule lisaks ja samal ajal pingutavad ka Telia, Elisa ja Tele2 oma võrkudega edasi minna. Samuti on juba välja käidud selgitus, et ennekõike ehitab Elektrilevi võrke ikkagi moodsa nimega tõmbekeskustes, kuigi raha pidi ju olema mõeldud hajaasustuspiirkondade jaoks.

Samas, Tokyoga võrreldes on ka Tallinn hajaasustus. Lõpuks on ehitatud tuhandete km ulatuses võrku, mis on omavahel kenasti seoses ja ka üksteist dubleerivad-kopeerivad, kuid majakene mere ääres on endiselt ilma ja ilma see jääbki!

Lõpetame ära selle vana kulunud nalja – kasuta netipulka. Kui töö on tehtud, siis ma eeldan, et sellest on ka mingit kasu. Kui te lähete restorani, siis te ju ei telli mannaputru, mida te saate ka kodus keeta, (liiter piima ja kilo mannat) vaid ikka korralikku röövlipraadi. Lisaks on ka mobiilse neti hinnastamine tublisti kallim ja maht kaob väga kiiresti. Kui lasta paaril seadmel korralikult surfata, on pelgalt tunniga gigabait läinud. Kuupaketis ettenähtud 15 Gb-st jätkus umbes ööpäevaks.

Elisa klienditeenindus ütles kunagi, et 50 Gb on väga suur maht, mille peale Google’i meeskond oleks end astmaatikuks naernud. Võrreldes kahe teenuse – kaabel versus õhk – kvaliteeti, on vahe mitmekordne. See lõputu antennidega mängimine kusagil vanaemaga õunapuu otsas annab kokkuvõttes igal juhul kehvema tulemuse ning vähegi paremate seadmete maksumus ei ole just väike. 4G valdkonna Teltonika seadmete hinnaks on suurusjärk 200+ dollarit.

Te ei kujutagi ette, millist janti saab näha ühe korraliku püsilingi Wi-Fi ühenduse seadistamisel. Lisaks sellele on paras peavalu seadmete omavaheline olematu kooskõla ja tohutud tehnilised puudused.

Kuidas siis antud murele lahendus leida? Kuna elu on muutunud projektipõhiseks, siis tuleb ka siin kasutada alternatiivseid meetmeid. Võtta ühte punti koeraputkade, kassikontorite, lastehaiglatega, nääritunnelitega, jõululeigetega – nad kõik soovivad annetusi. Tegelikkuses on see kõige tavalisem kerjamine, kuid seda nimetatakse lihtsalt ilusama sõnaga. Väga palju kohtab ju tekste, et «projekti toetab, seda toetas, toda toetas». Tulevikus ei tule vist inimesed voodist ka ilma toetusteta välja.

Kui nüüd võtta sammud mõne rahabossi poole, siis sellise väikese töö rahastamisel tuleks tal oma tsunft pärast seda ilmselt kinni panna. Interneti portaalisabad on palju väiksemate annetuste soove juba pilgeni täis. Sellist rahanatukest ei saa palgana isegi mitte Norras.

Teine võimalus on, nagu projekti koduleht kirjutab – oodata, oodata, oodata – kuniks silmad suled, või uurida, ehk on mõni neti poolest jõukam. Kohalikud omavalitsused muidugi laiutavad käsi ja imestavad, miks küll inimesi maal pidevalt (väidetavalt) vähemaks jääb.

Ekrenaudid lubavad kasvõi väevõimuga maale elama tuua, kuid mida pole, on kaabel.

Kogu netisaamise saaga on väga sarnane väikesele lasteraamatule: Jakub Kolas "Kits sarapikus". Seal on lugu ühest kitsest, kes korjas päev otsa pähkleid, aga otsustas siis kojuminekust keelduda. Üks takistus teise otsa! Analoogne süžee on raamatus, kus jänesepoeg ei tahtnud magama jääda. Ilmselt on iga kaablikutt lugenud ka raamatut "Kaarist on kasu" ja sõna kasu liigselt üksühele meelde jätnud. Juhendis on küll, et enne tarvitamist loksutada, aga kuidas pärast loksutamist tarvitada, seda ei tea.

Samas näitavad viimased uudised, et me oleme juba mitte ainult viie rikkaima riigi hulgas, vaid lausa esikohal, sest meie ainus põhiküsimus on, kuskohast ja kui palju saada odavat kärakat. Kui sama kiiresti, kui ehitatakse ja avatakse kõikvõimalikke keskusi ja poode (inimesed on ikka veel näljas!!!), paigaldataks ka netti, oleks töö nädalaga tehtud.

Samas ei ole kindlasti seda hirmu, et eranditult kõik majapidamised, kaasa arvatud vaid vundamendid, soovivad tingimata GEANT tasemel ühendusi. Tegelikkuses on selliste kundede arv väga väike, aga ometi jäävad nad veel pikaks ajaks ilma.

Ehk tuleb Tom Cruise oma järjekordset osa filmima Eestisse ja rekvisiitide tarvis ehitataks puudolev trassiosa välja. Kahtlustan, et tommike pööritab kassikaku kombel vaid pead ja ütleb, et seekord on tõesti "mission impossible".