Kingo küsib, meie vastame: mis on iduettevõte

Väliskaubanduse- ja infotehnoloogia Kert Kingo (EKRE). Foto: Margus Ansu

IT-minister Kert Kingo paiskas sel nädalal kurikuulsas teleintervjuus õhku teema, mis asi on õiguspoolest Eesti start-up-ettevõte ja mille poolest erineb ta tavalistest ettevõtetest. Proovime erinevate seadusnormide ja laias maailmas avaldatud hinnangute põhjal sellele küsimusele vastuse saada.

Esiteks võime vastust sellele küsimusele otsida Eesti seadustest. Aastast 2017 on meie välismaalaste seaduses olemas üks sellekohane – ja tuleb tunnistada, et vägagi umbmäärane – definitsioon.

Kõlab see nii: «Iduettevõte käesoleva seaduse tähenduses on tegevust alustav Eestis registreeritud äriühingule kuuluv majandusüksus, mille eesmärk on sellise suure globaalse kasvupotentsiaaliga, innovaatilise ning korratava ärimudeli väljatöötamine ja käivitamine, mis aitab oluliselt kaasa Eesti ettevõtluskeskkonna arengule.»

Sättest võib seega välja lugeda, et olulisel kohal on tegevuse hiljutine alustamine, Eestis registreeritud peakontor ja suunatus innovatsioonile.

Näiteks tavalise keldripoe avamine iseenesest selle mõiste alla ei kuuluks. Kui aga selles keldripoes on kasutusele võetud maailmas absoluutselt  ainukordne makselahendus – näiteks hinnasildid, mis sarnaselt Taxifyle muudavad viina hinnad suure tipptunniaegse nõudluse korral kolm korda kallimaks, siis oleks tegemist juba start-up'iga. Või kui keegi leiutaks graniitraamiga hauakivid, mis on varustatud elektroonilise tablooga nimede lisamiseks või kaameraga distantsilt hauaplatsi seisukorra hindamiseks … andke aga tuld, tere tulemast klubisse!

Teiseks peaks niisiis ettevõte olema registreeritud Eestis. Seni on meie start-up'i kogukond seda mõistet tõlgendanud vägagi avaralt.

Teatavasti on enamiku meie edukate start-up'ide peakontorid registreeritud hoopis UKsse või USAsse, ka Saksamaale. Nii on soovinud investorid, nii on kergem end turundada, nii ollakse lähemal sihtturgudele. Eestisse on jäetud missioonitundest, siinsete arendajate madalast palgasoovist ja samas heast areduskvaliteedist lähtudes üldjuhul arendusüksused ja selle jaoks loodud välismaise emaettevõtte kohalik tütarettevõte, mis tekitab kogu korporatsioonile vaid kulusid ja ise midagi ei müü.

Tagajärg: meie edukad start-up'id loetakse üleilmse standardi kohaselt tegelikult hoopis teiste riikide start-up'ideks. See käib ka kogutud investeeringute rahvusvahelise statistika kohta. Eesti riigil on aga vähemalt arendusjõudude tööjõumaksude osas kasud sees.

Start-up'ide nimekiri on salastatud

Just selle seadusesätte alusel on Startup Estonia kunagi kokku pannud ka Eesti idufirmade nimekirja, mis asub siin: https://startupestonia.ee/startup-visa/preincluded-startups

See on üks väga tähtis nimekiri, kuna vaid sellesse kuuluvad ettevõtted tohivad saada oma välismaistele töötajatele lühiajalisi ja pikaajalisi eriviisasid Eestis ettevõtlusega tegelemiseks. «Tavalised» ettevõtted peavad selleks kurja vaeva nägema, kvoote ja tähtaegu jälgima.

Aga siis jääb veel peaküsimus, kes sellesse nimekirja pääsevad, kui kaua tohivad nad selles start-up'i viisa eristaatust andvas nimekirjas olla – ehk mis aja möödudes muutub start-up tavaliseks ettevõtteks. Selles osas tuleb minister Kingo küsimuse tõstatamisega nõus olla.

Kui vaadata sedasama eeltoodud nimekirja, siis näeme selles ettevõtteid, millest mõni on tegutsemas juba kümmekond aastat: Click&grow (2009) või Skeleton (2009). Või sootuks tegevuse lõpetanud, nagu näiteks LHV spinn-off Cuber või Wisemile.

Esiteks vajaksime uuendatud start-up'ide nimekirja, seda aga avalikult olemas ei ole.

«Ülejäänud, kes on siseministeeriumi moodustatud start-up'i komitee kaudu saanud start-up'i staatuse, pole hetkel avalikud. Küll aga on juurdepääs sellele infole viisa ja elamisloa taotluste menetlejatel saatkondadel, välisministeeriumil, politsei- ja piirivalveametil,» ütles Postimehele nimekirja haldav sihtasutuse Kredex pressiesindaja.

Miks salastati idufirmade nimekiri, ei tea.

Teiseks proovime kindlaks teha, millal saab idufirmast tavafirma, mis sellesse nimekirja enam kuuluda ei tohiks.

Üldtunnustatud kriteeriumi kohaselt ei tohiks idufirma toode või teenus olla end veel äriliselt tõestanud, tal puudub väljakujunenud kliendibaas ja ärimudel on pidevas aktiivses arengus ning võib isegi kardinaalselt muutuda protsessi käigus. Tegemist on ajutise kooslusega, mis alles otsib ärimudelit, ning mille peamine eesmärk on enamikul juhtudel saada mõnele suurele ära müüdud.

Need kriteeriumid peaksid vähendama eeltoodud nimekirja kardinaalselt. Taksoäppide või rahvusvaheliste rahavahendajate klientuur on teadagi kes, ärimudel selge ning ainult kahjumist ei piisa staatuse saamiseks. Kümme aastat tegevust ei viita enam samuti ajutisusele ja ärimudeli otsimisele.

Kui ikka on juba aastaid jäädud kindlaks ühele ärimudelile, arendustööd ei käi enam öösel kell 2 kuskil kitsas uberikus pitsat närides, uusi «raputavaid» arendussuundi pole peale tulnud, investorite huvi ei paista kuskilt ja uusi riskantseid turge kah väga ei vallutata, siis…

Küsimus on eelkõige arendusmeeskonna mentaalsuses, riskide võtmises, kasvuihaluses. Kas Facebook ja Bolt on start-up'id – minu isiklikul hinnangul ikka veel on. Mõlema puhul toimub meeletu kasv, seniste kivisse raiutud süsteemide raputamine ja üha uute ja ootamatute teenuste väljatoomine.

Kindlasti peaks võtma erandina ka teaduspõhiseid idufirmasid, kuna teadustöö ja uurimine võivad aega võtta üüratu aja ja arengud on ettearvamatud – näiteks süsinikupõhised superkondensaatorid.

Tegelikult ei olegi üldiselt tavainimesele oluline, millal saab start-up'ist tavaettevõte, küll aga saab see otsustavalt määravaks kolmandatest riikidest pärit tööjõu Eestisse toomisel. Ning selles osas tuleb eeltoodud komisjoni hindamiskriteeriumid kindlasti täpsemalt üle vaadata. Kui riik teeb seaduslikke erandeid, peab riik olema täpne ka definitsioonides. Praegu on need vägagi umbmäärased.

Minister Kingo rääkis viimases saates «Laser», et tema hinnangul on start-up'ide regulatsioon puudulik ja jääb selgusetuks, mille poolest erinevad kaua tegutsenud start-up'id n-ö tavalistest ettevõtetest.

«Start-up'idega on see lugu, et jaa, nad on väga hea lahendus, aga start-up'ide tegevuse regulatsioon on puudulik,» sõnas Kingo. «Ei saa olla start-up, kui ta on kümme aastat juba tegutsenud ja ärimudel on valmis,» jätkas ta. «Tekib küsimus, mille poolest nad siis erinevad tavalisest ettevõttest? Miks ta siis kohe ei võiks tavaline ettevõte olla, äriühing? Miks ta nimetab end start-up'iks.»

Kingo lisas: «Ja start-up'idega on veel see lugu, et kui need väga edukaks osutuvad, siis puudub garantii, et nad siin Eestis jäävad tegutsema. Väga tihti nad lihtsalt müüakse maha.»