Ettevõtja: Digiriigi häkaton ei arenda e-Eestit edasi

Andres Aavik Foto: Flowit Estonia

• Üks häkaton läheb maksma ligi 50 000 eurot maksumaksja raha

Digiriigi häkaton on tore algatus, aga paraku jäävad kõik selle käigus välja töötatud ideed bürokraatia tõttu ellu viimata, kirjutab IT-ettevõtte Flowit juhatuse liige Andres Aavik.

Esimene majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Garage48 ellukutsutud digiriigi häkaton toimus pea aasta tagasi detsembris. Sellele järgnes Digiriigi Häkaton 2.0 tänavu mais ja vähem kui kuu aja pärast toimub kolmas.

Häkatonil on osalenud peaaegu kõik Eesti suuremad ja tuntumad IT-ettevõtted, sh Nortal, Helmes, Mooncascade, Flowit jt. Häkatoni idee on geniaalne – riik defineerib lahendamist vajavad probleemid, kutsub kokku IT-sektori parimad tegijad ja 48-tunnise maratoni käigus töötatakse välja toimivad lahendused. Seejärel valitakse välja parimad projektid, kuid nende elluviimine jääb toppama riigihangete süsteemi tõttu.

Senised häkatonid näitasid, et vaid 48 tunni jooksul töötati välja mitu valmis ja lihtsasti juurutatavat lahendust. Nende elluviimine võtaks aega maksimaalselt paar kuud ja kindlasti mitte aasta.

Need on valmis lahendused, mis hoiaks kokku tuhandeid eurosid maksumaksjate raha, kuid need seisavad riiulil, samal ajal kui ressursse suunatakse uute probleemide teoreetilisele lahendamisele järjekordsel häkatonil.

Teoreetiliste lahendustega kahjuks e-riigi teenused ei arene ja kodanikud ei võida riiulis seisvatest lahendustest midagi.

Häkatoni jooksul kulutab iga osalev ettevõte hinnanguliselt 2000–5000 eurot tasuta töötundidena, millele lisanduvad 48-tunnisest arendus- ja programmeerimismaratonist väsinud meeskonna taastumisele kuluvad töötunnid. Osalejad on valmis oma panust andma, et arendada Eesti e-teenuseid ja viia digiriik uuele tasemele, kuid kahjuks pole teadaolevalt veel ühtki häkatonil valminud lahendust, sh võidutöid, tänaseks ellu viidud.

Milles on probleem? Häkatonil väljatöötatud lahendustel on ainult üks võimalik klient ja selleks on riik. Riik defineerib probleemid ja kulutab iga häkatoni elluviimisele erasektori kogemusele tuginedes hinnanguliselt 30 000–50 000 eurot.

Samal ajal pole häkatoni-järgseks lahenduste realiseerimiseks eelarvet planeeritud. Ühtki uut ärimudelit pole võimalik välja mõelda, kõik projektid lähevad riigihanke lepinguid ootama.

Näiteks osalesime kolleegidega Flowitist esimesel häkatonil, kus töötasime välja lahenduse, mis kontrollib ettevõtte loomisel vaid sekundite jooksul soovitud nime saadavust. 48 tunni jooksul valmis reaalselt toimiv lahendus, mis hinnati häkatonil ka auhinna vääriliseks, kuid lahendus seisab tänaseni riiulil.

Projekti elluviimine nõuab 20 000 eurot, mis on IT-sektori hindu arvestades väga tagasihoidlik eelarve. Lahenduse rakendamine säästaks igal aastal 1–2 inimese töö, mis rahas ümberarvutatuna oleks vahemikus 20 000–40 000 eurot, sest arvutid teeksid rutiinse kontrolli ära inimestest kiiremini ja paremini ning riigiametnikud saaksid keskenduda suuremat loovust nõudvatele tööülesannetele.

Teiseks probleemiks on häkatoni probleemide ülesehitus. Lahendada saab väga varieeruva kvaliteediga defineeritud riigiasutuste probleeme. Kui probleem pole õigesti defineeritud, sest puudub pädevus või kogemus IT-hangete tellimisel, siis ei pruugi olla võimalik väljatöötatud lahendust ellu viia. Oma probleeme saavad esitada ka asutused, kel polegi lootust eelarvet saada ja seda olenemata probleemi defineerimise täpsusest või lahenduse tugevusest. Näiteks seesama Flowiti meeskonna loodud lahendus, mille ärategemiseks ei õnnestunud probleemi omanikul Äriregistril toetust saada oma eelarvest, Maailmapangast ega ka justiitsministeeriumilt.

Digiriigi häkatonid võivad toimuda harvemini, aga seal väljatöötatud parimad projektid peavad jõudma reaalsete lahendusteni. Häkatoni ellukutsuja ja tellijana peab riik keskenduma sellele, et juba väljatöötatud lahendused viiakse lõpuni, leides neile nii vastutaja, teostaja kui ka eelarve.

Prototüüpide ja ideekavandite väljatöötamisega koos tuleb keskenduda projektide rahastamisele ja planeerimisele, sest elluviimine ei saa jääda osalevate ettevõtjate vastutuseks. Vastasel korral kaob IT-ettevõtetel motivatsioon osaleda, sest ettevõtete jaoks on see suur kulu ja tahetakse näha tulemusi.

Toimetaja: Aivar Pau