Eestlasi tapvate bakterite edetabel: listeeria ei olegi esimene

Streptococcuse bakterid

FOTO: HO/REUTERS

Täna pole tõenäoliselt ühtegi eestlast, kes ei teaks bakterit  Listeria monocytogenes – see väike elukas suudab kõigutada ministrikohti, vallandada kantslereid, panna kogelema valitsusjuhi, jätta tööta sadu Eesti inimesi ja külvata surma tema allaneelajate seas.

Kuid terviseameti statistikast selgub, et eestlaste haigestumisi ja surma põhjustavate bakterite edetabelis pole listeeria esikohal. Kui vaadata bakteriaalseid haigusi ja jätta nende seast välja suguhaigused, siis saame värskeima – aastate 2016-2018 – kohta sellise bakteriaalsete haiguste edetabeli.

  1. Auväärsel esikohal on pneumokokknakkus, mille tõttu suri aastatel 2016-2018 kokku 38 inimest, haigusesse nakatus sel perioodil 498 inimest.

    Pneumokokknakkuse tekitaja on mikroob nimega Streptococcus pneumoniae ehk pneumokokk. Pneumokokk on gram-positiivne kaksikkerabakter (diplokokk). On teada üle 40 pneumokoki serogrupi, mis jagunevad omakorda 90 serotüübiks. Nendest 10-12 serotüüpi põhjustavad 70% kõikidest invasiivsetest haigusjuhtudest. Pneumokokk on ülemiste hingamisteede normaalfloorasse kuuluv bakter, mis persisteerib ninaneelus haigust esile kutsumata. On teada, et 5-20% tervetest täiskasvanutest ja 10-30% lastest on selle bakteri kandjad. Kandluse protsent on suurem kuni 2-aastastel lastel, kuna nendel puuduvad tüübispetsiifilised kaitsvad antikehad. Samuti on kandlus kõrgem kinnistes kollektiivides, nt koolieelsetes lasteasutustes, sõjaväes, vanglates, hooldekodudes jm. Kuigi pneumokokknakkusesse võib haigestuda igas vanuses, põevad sagedamini seda nakkust alla 2-aastased väikelapsed, vanemaealised ja immuunpuudulikkusega isikud. Pneumokokknakkus on tõsiseks probleemiks nii arenenud kui ka arenguriikides. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel haigestub igal aastal maailmas pneumokokknakkusesse ligi 10,6 miljonit alla 5-aastast last ning sureb selle tekitaja põhjustatud haigusesse ligi 2 miljonit inimest.

    Pneumokokid võivad põhjustada nii invasiivset kui mitteinvasiivset nakkust. Mitteinvasiivne nakkus piirdub ainult limaskestaga ning kõige sagedasemateks haigusteks lastel on äge keskkõrva- ja põskkoopa- või kopsupõletik. Invasiivsetest nakkustest võib esineda baktereemia, meningiit, baktereemiaga kulgev kopsupõletik, sepsis. Harva võib pneumokokk põhjustada ka endokardiiti, osteomüeliiti, perikardiiti ja pehmete kudede nakkusi.

    Äge keskkõrvapõletik on kõige sagedasemaks pneumokokknakkuse kliiniliseks avaldumisvormiks. Umbes 30-50% kõikidest kõrvapõletikest on põhjustatud pneumokokkide poolt. Äge keskkõrvapõletik võib esineda igas vanuses, kuid kõige sagedasem on haigestumine väikelastel kuuendast elukuust kuni teise eluaastani. Haigusele on iseloomulik tugev kõrvavalu, survetunne ja kuulmise langus kõrvaõõnde kogunenud mäda tõttu. Kõrvavalu taandub, kui mäda väljub kõrvast läbi kuulmekile. Enamikul juhtudel kaasneb keskkõrvapõletikuga ka kõrge palavik. Lastel algab kõrvavavalu tavaliselt öösel, lamavas asendis. Sageli eelneb ägedale keskkõrvapõletikule äge nohu. Bakterioloogiline uuring mädasest eritisest võimaldab välja selgitada, millised bakterid on põletiku põhjustajaks ning selle alusel määrata põhjuslik ravi.

    Pneumokokk-põhjustatud kopsupõletik esineb sageli lapseeas. Bakterite põhjustatud ägedale kopsupõletikule on iseloomulik järsk algus külmavärinate, palaviku ja valutorgetega haigel rindkeres. Lisanduvad piinav kuiv köha, nõrkus ning peavalu. Haigustekitajat määratakse kindlaks bakterioloogilise uuringuga ning uurimismaterjaliks kasutatakse röga, ninaneelulima, verd või bronhidest võetud sekreeti.

    Pneumokokk-põhjustatud baktereemia ehk vereringe nakkus esineb peamiselt alla 2-aastastel lastel. Baktereemia võib esineda 25-30% kopsupõletiku haigetel. Kopsupõletiku puhul on organismi vastupanuvõime nõrgestatud, haigustekitajad liiguvad regionaalsetesse lümfisõlmedesse ning sealt edasi üle kogu organismi. Haiguskulule on iseloomulik kõrge palavik ja enamasti paraneb baktereemiast ravita, üksikjuhtudel võib välja kujuneda tõsisem invasiivne nakkus (kospupõletik, luupõletik või meningiit).

    Pneumokokk-põhjustatud meningiit on põletikuline protsess ajukelmetel, mis kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi talitlust. Haigustekitaja satub hingamisteede limaskestadele, kust edasi levib verega ajukelmetele, tungides läbi aju kaitsebarjääri. Haigestuvad kõige sagedamini alla aasta vanused lapsed. Bakteriaalse meningiidi kliinilisteks tunnusteks on kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus, teadvuse hämardumine, oksendamine, loidus. Võivad esineda ka puutehellus ning valguse ja tugeva heli mittetalumine. Imikutel ei kujune alati välja tüüpilisi haigustunnuseid – selles vanuses lapsed on meningiidi korral loiud, magavad rohkem või on hoopis liigselt erutatud, keelduvad söögist ja oksendavad, võivad kaasneda krambid. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused, mille sagedus sõltub sümptomite kestusest enne ravi alustamist. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi. Haigustekitajat määratakse kindlaks seljaajuvedeliku bakteriologilise uuringuga.

    Pneumokokk-põhjustatud sepsis on süsteemne põletikuline reaktsioon, mis tekib vastusena nakkusele. Sepsise korral on põletikulisse protsessi haaratud ka esialgsest haiguskoldest eemal asetsevad elundid. Raske sepsisega kaasneb vähemalt ühe elundi puudulikkus, näiteks neeru- või südamepuudulikkus. Haige kehatemperatuur võib olla väga erinev, nii üle 38°C kui ka alla 36°C (hüpotermia), võib esineda tavapärasest sagedasemat südame löögisagedust või teadvuse kadu. Sepsis on väga tõsine seisund, millele võib järgneda šokk ja surm.

  2. Listerioosi tõttu suri sel ajaperioodil 10 inimest ja haigestus 41.

    Listerioos on bakteri Listeria monocytogenes põhjustatud nakkushaigus, mis ohustab eelkõige immuunpuudulikkusega inimesi ning avaldub palaviku, meningiidi ehk ajukelmepõletiku või seedetrakti häiretena. Sporaadiline haigestumist listerioosi esineb aasta läbi, haigestumise sagedus tõuseb suvel. Haiguspuhangute põhjuseks on saastunud loomsete toiduainete tarvitamine, sh ebapiisavalt termiliselt töödeldud liha- ja kalatooted, pastöriseerimata piim ja sellest toodetud juustud, toores puu- ja köögivili. Listerioosi riskigruppi kuuluvad rasedad, vastsündinud, vanurid, organtransplantaatide retsipiendid ja immuunpuudulikkusega inimesed. Inimesed, kes kannatavad krooniliste haiguste all, nagu vähkkasvajad, diabeet, südamehaigused, aids või alkoholism, kuuluvad samuti riskirühma.
    Haigus esineb kliiniliste vormidena: 

    Vastsündinute listerioos esineb kahes vormis – varajases või hilises. Varajase listerioosi puhul toimub nakatumine platsenta kaudu emalt. Sünnitus on sageli enneaegne ja lapsel on juba sündides sepsise tunnused. Hilise listerioosi puhul nakatub laps kas sünnitusteid läbides või haiglas. Lapsel ilmnevad sümptomid 3-5 päeva pärast sünnitust ja haigus kulgeb sageli meningoentsefaliidina. Hilise listerioosi korral on prognoos parem võrreldes varajase vormiga. Haiguse algul võivad esineda järgmised vaevused: palavik lokaalsete sümptomiteta; kesknärvisüsteemi kahjustused ja/või gastroenteriidi nähud.

    Täiskasvanute listerioos väljendub tavaliselt meningiidina.

    Rasedusaegne listerioos võib esineda väheste gripi või diarröa vaevustega või raske sepsisena, mis võib põhjustada abordi või enneaegse sünnituse.

    Naha listerioosi puhul esineb lööve või pustulaarne nahakahjustus kätel või kehal. 1-5% inimestest esineb asümptomaatiline kandlus, mis kestab mõned kuud.

    Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja haigustekitaja tuvastamisega seljaajuvedelikus, veres, amnionivedelikus, vaginaalsekreedis, mekooniumis või roojas.

  3. Leegionärihaiguse tõttu suri üheksa ja haigestus kokku 48 inimest.

    Legionelloos ehk leegionäride haigus on ägeda kulu ja bakteriaalse päritoluga nakkushaigus, mille põhihaigusvormiks on kopsupõletik. Haigus sai oma nime Philadelphias (USA) 1976. aastal toimunud sõjaveteranide-leegionäride kokkutuleku järgi, kus haigestus kopsupõletikku 182 inimest, kellest 29 suri. Euroopas omab leegionelloos selgelt välja kujunenud sesoonsust – kõrghaigestumine esineb suvekuudel, mil reisijate liikumine on kõige elavam. Nakatumise võimalikeks riskiteguriteks on vanemaealisus (vanus üle 50 aasta); meessugu (mehed nakatuvad naistega võrreldes kuni kolm korda sagedamini); kaasnevad haigused (diabeet, HIV-nakkus jm); immuunpuudulikkus; suitsetamine; reisimine ja haiglas viibimine (hingamisravi seadmete kasutamine). Leegionelloosi tekitaja on bakter Legionella pneumophila, millel on üle 40 liigi, inimestel põhjustavad haigestumist üle 10 liigi.

    Haigusnähtudeks on kõrge palavik, kuiv köha, pea- ja lihasvalu, hingeldus, valu rinnus ning harvem esineb kõhulahtisus. 5-15% juhtudest lõpeb haigus surmaga. Arenenud riikides moodustab Legionella-põhjustatud pneumoonia 2-16% kõikidest pneumooniatest.

    Haigust diagnoositakse kliiniliste sümptomite ning laboratoorsete uuringute alusel. Uuritavaks materjaliks on uriin, vereseerum, bronhiloputusvedelik, kopsubiopsia jt.

  4. Haemophilus influenzae nõudis aastatel 2016-2018 kuue inimese elu  ja 176 inimese haigestumise. 
    Hib-nakkus on imikute ja väikelaste mädase ajukelmepõletiku ehk meningiidi põhjustaja. Hib-nakkuse tekitaja on gramnegatiivne aeroobne b-tüübi hemofiilusbakter, mille patogeensuse määrab polüsahharidikapsli olemasolu. Kapslitüüpe on kuus (a-f), neist Haemophilus influenzae tüüp b (Hib) tekitab üle 90% kõigist rasketest haigusjuhtudest. Hemofiilusbakter kuulub inimese suu normaalsesse mikrofloorasse. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on kuni 5 % lastest hemofiilusbakteri kandjad. Läbipõdemise järel võivad esineda tüsistustena kuulmislangus või kurtus, vaimse arengu peetus või jääv krambisündroom.  Haigestumise riski hinnatakse kõrgeks kuni viieaastastel lastel. Kuid suurim risk haigestuda on väikelastel vanusegrupis 4-24 kuud. Vastsündinu saab emalt platsenta kaudu Hib-antikehi kuid need kaovad esimeste elukuude jooksul. WHO andmetel haigestub igal aastal maailmas Hib-nakkusesse ligi kolm miljonit inimest ning sureb selle tekitaja poolt põhjustatud haigusesse ligi 400 000 inimest. Viimastel aastatel on täheldatud laste haigestumise vähenemist ja täiskasvanute haigestumise tõusu.
     
  5. Meningokokknakkus, kampülobakterenteriit ja enterohemorraagiline E.coli soolenakkus põhjustasid sel perioodil kokku kuus surmajuhtumit – igaüks kaks.

    Meningokoki-nakkuse tekitajaks on gram-negatiivne bakter Neisseria meningitidis ehk meningokokk. B. Kampülobakterenteriit on äge bakteriaalne soolenakkushaigus, mille tekitajaks on bakter Campylobacter. On olemas umbes 20 serotüüpi, sagedamini on haiguse tekitajaks Campylobacter jejuni. Kolibakter (E.coli) esineb rohkelt inimeste ja loomade soolestikus normaalse mikrofloora osana. Patogeensed E.coli tüved erinevad mittepatogeensetest tüvedest antigeeni struktuuri poolest, mis määrab nende patogeenseid omadusi, sh toksiinide tootmise võimekust ning patogeensed tüved võivad põhjustada raskeid soolenakkusi.
Tagasi üles