Muidu ju roheline põllumajanduski on rohepööratav

Caption: Versaille’s on Euroopa suurim, 1,4 ha suurune linnaline katusaed. Hüdropoonika ja aeropoonika võtetega kasvatatakse seal erinevaid köögivilju. Ka see on tulevikupõllumajandus. Pildil tomatite korjamine katus­aiast 10. augustil 2020. Foto: MOHAMMED BADRA/EPA/Scanpix

Põllumajanduslike suundade loosungid tulevad ja lähevad. Igal ajaloolisel ajavahemikul on olnud omad eelistused. Need käivad ikka lainetena kas piirkondlikult või üle kogu maailma. Ja midagi hullu sellest polegi, sest vahepeal on teadmised maailmas toimuvast täienenud ja tehnoloogilised võimalused edasi arenenud.

Kunagi eelmise sajandi 50ndatel oli meil esiplaanil maisibuum ja ruutpesitsi kartulikasvatus, 60ndatel kemiseerimine, 70ndatel saakide programmeerimine, 80ndatel intensiivtehnoloogia ja toitlusprogramm.

Viljasaagid jäid aga ikkagi vaid kahe tonni piiresse hektarilt, vaatamata sellele, et 20 aastat lisati pinnasele väetist, nagu oleks tahetud saada kaheksatonniseid saake. Siis sai aga nõukaaeg otsa ja oli võimalik kõike teistmoodi teha. Kasutatavad väetisekogused kahanesid mõne aastaga lausa 12 korda ja ka suunised pöörati ümber.

Piltlikult öeldes keerati vanker ühest teekraavist teisele poole: 20 aastat oli üleväetamist ja nüüd on taimetoitainete bilanss põllul miinuses. Sellest on juba 30 aastat möödas. Oleks aeg jõuda tee keskele ning teaduslikult põhjendatult otse ja efektiivselt edasi minna.