Päevatoimetaja:
Kaido Einama

LOODUSE INSENEERIA Liblikatiibades leiduv süvamust värvus võimaldab kvaliteetsemaid optilisi seadmeid

Copy
Päevapaabusilma tiivasoomus lähivaates. Soomustesse kinni jäänud valgus neeldub lõpuks soojusenergiana, soojendab tiibasid ja tiivasooni mööda voolav veri kannab soojuse liblika kehasse.
Päevapaabusilma tiivasoomus lähivaates. Soomustesse kinni jäänud valgus neeldub lõpuks soojusenergiana, soojendab tiibasid ja tiivasooni mööda voolav veri kannab soojuse liblika kehasse. Foto: SecretDisc, Wikimedia Commons

​Kui Massachusett­si Tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased proovisid aastal 2019 alumiiniumi pinnale kasvatatud süsiniku nanotorukeste abil parandada elektrit juhtivate materjalide omadusi, jõudsid nad ootamatu avastuseni.

​Selgus, et saadud pinnakate oli kümme korda mustem kõikidest seni teadaolevatest inimtehnoloogia abil saavutatud mustadest pindadest ja neelas 99,995 protsenti talle langenud valgusest sõltumata valguse langemisnurgast.

Senine tumedaim aine pärines aastast 2014 ja töötati välja Suur­britannia riiklikus füüsikalaboris. Ka selles materjalis kasutati süsiniku nanotorukesi ja saavutati 99,96-protsendiline valguse neeldumine. Selle baasil tehtud värvaine «Vantablack» neelab siiski «kõigest» 99,8 protsenti langenud valgusest. Tsiviilkasutusse jõudmiseks läheb veel aega, sest tehnoloogia on võrdlemisi keerukas. Vahest saame taas abi loodusest?

Tagasi üles