/nginx/o/2021/09/21/14083682t1h1102.jpg)
Inimeste elustandard ja rohepööre panevad teadlasi, poliitikuid ja ettevõtteid otsima lahendusi toorainete varustusahela tagamiseks. Juba täna seisab Euroopa silmitsi mineraaltoorme kriisiga ning samaaegselt maapõueuuringute ja uute leiukohtade otsimisega tuleb tõsta inimeste teadlikkust ringmajandusest.
Selleks, et mõista, kui palju maapõuest saadud toormaterjale me oma elus kasutame, soovitab Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakonna juhataja Veiko Karu igaühel kodus ringi vaadata. «Peaaegu igas kodus on külmkapp, pliit, ahi, kohvimasin, veekeedukann, pesumasin, televiisor, nutitelefon jms,» loetleb Karu tehnikaseadmeid, mida inimene igapäevaelus kasutab. Lisaks riided ja jalanõud, sporditarbed, sõiduvahendid alates rattast lõpetades autoga, mööbel, pesemistarvikud.
«Väga paljud neist esemetest on tehtud just kaevandatud toormaterjalidest, mis enamasti on mingi metall või selle segu,» juhib Karu tähelepanu. «Ja kui see asi või seade on ka nutikas, siis sisaldab ta erinevaid haruldasi muldmetalle, mida igal pool maailmas ei leidu: wolfram, koobalt ja teised kiipides ja nutiseadmetes vajaminevad materjalid.»
Mäeosakonna juhataja sõnul lisanduvad siia meie kodu ehituseks ning elektri ja soojuse genereerimiseks vajalike seadmete toormed, mis samuti võivad olla haruldased või siis nende hankimine lausa kriitiline.
Kriitilistest maavaradest rääkides tuleb Veiko Karu kinnitusel vaadata laiemat pilti, kus nõudlus ja pakkumine ei suuda ühte sammu käia. «Kaasaegne rohetehnoloogia, mis näiteks võimaldab toota CO2-vaba elektrit, on äratanud arenenud riikides suurt huvi. Nii ongi nõudlus praegu tipus, kuid tootmine ei suuda sellele järele tulla, sest mineraalsed toormed, mida selliste seadmete tootmiseks vaja läheb, ei asu Euroopas, vaid kuskil mujal maailmas: Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas,» lisab Karu, kelle sõnul on neist regioonidest maavarade hankimine sageli keeruline.
Nii kaardistab Euroopa Liit pidevalt toormete vajadust ja kättesaadavust. Spetsiaalses kriitilises nimekirjas on praegu 30 elementi, mille puhul tuleb teha jõupingutusi, et nende tarneahelad toimiksid.
/nginx/o/2021/09/21/14083675t1hcd9b.jpg)
Veiko Karu sõnul seisavad Euroopa maapõueressursside uuringutel ees üha suuremad väljakutsed. «Uute leiukohtade otsimisel minnakse üha sügavamale maapõue. Samuti uuritakse olemasolevate kaevandamiskohtade juures olevaid jääkide panilaid, et sealt täiendava töötlemise teel veel saada kätte vajalikke elemente.»
Uute leiukohtade avastamine, uurimine ja arvelevõtmine on aeganõudev protsess, kuid nõudlus näiteks akumaterjalidele liigub väga kiires tempos. «Seetõttu on tekkimas augud varustuskindluses. Maardlaid ei jõuta piisavalt kiiresti arvele võtta ja kaevandamist planeerida,» nendib Karu.
Uute kaevandamisvõimaluste kõrval tuleb seega arendada toormaterjalide ringmajandust ja töötada välja toorainete täielik väärtusahel. «Täielik väärtusahel tähendab seda, et kui mõni oluline mineraaltoore on toodud korra maapõuest välja, siis ta jääbki ringlema ja ei satu prügimäele seisma,» selgitab Veiko Karu.
Ta toob elulise näite: «Näiteks kaevandati kulda, seda töödeldi nii, et see sattus sinu lauaarvuti emaplaadile, arvuti elas oma elu ära, pärast mitmeid parandamisi läks arvuti ümbertöötlemisse, kus jagati ta metalseks ja mittemetalseks osaks. See metalne osa töödeldi vastavalt, et seesama kuld sattus nüüd Tesla auto kiipi ja selle Tesla ostis naabrimees oma naisele sünnipäevaks. Kui nüüd Tesla peaks minema ümbertöötlemisele, siis seesama kuld võib sattuda järgmise inimese külmkapi elektroonikasse ja nii edasi ja edasi.»
Siinkohal on Karu sõnul Eestil veel pikk maa areneda. «Tasapisi on tekkimas uued ettevõtted, kes vahendavad informatsiooni, mis materjalid kellelgi kuskil on järele jäänud ja võiksid sobida kellelegi toormeks. Üheks selliseks platvormiks on Materjalivoog.»
Sama oluline on üksikisiku panus. «Mineraalsete maavarade ringlusse suunamise peamiseks probleemiks on inimeste teadlikkus,» toonitab Veiko Karu. «Kui inimese teadlikkus piirdub vaid sellega, et sobimatu või katkine asi visatakse prügikasti ja rohkem ei ole vaja sellele mõelda, siis on veel pikk tee käia. Kohalikud omavalitsused korraldavad prügimajandamist, kuid siinkohal on vaja kindlasti rohkem teha teavitustööd. Mida ja kuhu viia, kuidas kodus juba eelnevalt sorteerida.»
Samal ajal peab liikuma tootearendus taaskasutuse suunas. Veiko Karu teab ettevõtteid, kelle toodangu saab pea sajaprotsendiliselt ümber töödelda, üheks heaks näiteks on tema sõnul Comodule elektriline tõukeratas Tuul, mis on pärast viieaastase eluea lõppu 90 protsendi ulatuses ümbertöödeldav.
Veiko Karu sõnul võiks tänapäevane ühiskonnakorraldus koos tehnoloogilise võimekusega olla kunagi sealmaal, et saame iga ostetud toote puhul jälgida, kus on see toodetud, kuidas on hangitud materjalid, kas toormete hankimisel ja seadme tootmisel on kasutatud õiglast maksustamist ja kas vastavad ettevõtted käituvad vastutustundlikult nii looduse kui ka kohaliku elanikkonnaga.
«Et me ei satuks mineraaltoormete tootmise kriisi, peame igaüks nii individuaalselt kui ka kollektiivselt kokku leppima ja endale arusaadavaks tegema, et elatustaseme säilitamiseks ja paremaks muutmiseks on meil vaja mineraalseid toormeid ning neid me saame ainult kas ümbertöötlemisel või kaevandamisel,» kinnitab Veiko Karu.
«Selliste teemadega tehnikaülikooli geoloogia instituut tegelebki koos oma välispartneritega projektides Re-Sourcing ja Sumex,» räägib Karu. Samuti on geoloogia instituut esindatud 27.–28. oktoobril Tallinnas rahvusvahelisel rohekonverentsil GreenEst Summit 2021, mis toob kokku valdkonna eksperdid ning kus üheks arutelu fookuseks on toorained, nende ümbertöötlus ja väärtusahel.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)