Kliimaneutraalsust varjutavad tülid tooraine ja intellektuaalse omandi asjus

Haruldaste muldmetallide nälg näpistas juba kümnekonnagi aasta eest. 2010. aastal alustas Austraalia ettevõte Tanbreez Gröönimaal geoloogiliste uuringutega, et kavandust avada. Pildil: ettevõtte puurseade Kringlerne maardlas Narsaq’i linna lähedal. Foto: TANBREEZ CEO GREG BARNES

Euroopa Liit on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi jõuda aastaks 2050 nn kliimaneutraalsuseni. Seda ideed propageeritakse intensiivselt ka muus maailmas ning mitmedki majandusjõukeskused on samuti seda teed minemas, kuigi omas tempos. Nagu Hiina, kes on vastavaks tähtajaks seadnud 2060. aasta.

Kindlasti on tegu ühe suurima tehnoloogilise pöördega ajaloos, mis nõuab nii poliitilist tahet, märkimisväärseid investeeringuid kui ka vastavate tehnoloogiate kiirendatud arengut. Seda enam, et mitmed neist võimalikest uutest tehnoloogiatest, hinnanguliselt kuni pooled, pole veel saavutanud vajalikku kommertsialiseerituse taset.

Kuid selge on juba ka see, et uue kliimaneutraalse maailma energiaga varustamise peakoormat hakkab kandma tuule- ja päikeseenergia, seda nii sotsiaal-psühholoogilistel kui tehnoloogilistel põhjustel. Alternatiiviks võiks olla uue põlvkonna väikereaktorite tuumaenergia, kuid on põhjust karta, et selle võimalusi kärbib tugevalt arenenud ühiskondade ülitugev «hirmu faktor».

On küll ikka veel lõpuni läbi mõtlemata, kuidas tagada parim varustuskindlus juhitamatute energiatootmisvõimsuste – nagu päikese ja tuule kasutamine seda on – valitsevaks muutudes, aga see pole selle arutluse teema.