Proovisõit: Opel Zafira Tourer- klaasmaja seitsmele

Milline on Eestis müügile jõudnud Opel Zafira kolmas põlvkond, testis Olev Toom whatcar.ee’s.

Kui Opel 1999. aastal Zafiraga mahtuniversaalide turule jõudis, olid tunnid juba alanud. Zafira pakkus aga mitut uudisasja: esiteks seitset istekohta kompaktses keres ja teiseks – mis osutus ehk linnastunud Euroopas isegi tähtsamaks – võimalust pakiruumi kasvatada istmeid autost välja võtmata. Sest kuhu linnainimene nad ikka paneb...

Tänaseks on Eestiski müügile jõudnud Zafira kolmas põlvkond.

Välimus

Iga mudelivahetusega on Zafira järjest vähem bussile ja järjest enam sõiduautole sarnanema hakanud. V-kujulistele esilaternaplokkidele järgneb nüüd üsna hoogne, tahapoole tublisti tõusva vööjoone ning küljeplekkidel Opeli bumerangisarnast volti kandev kere. Eks aita auto välimust hoogsamaks muuta ka tubli 19 sentimeetrit kasvanud pikkus, mis teeb 7-sentimeetrise kõrguselisa üsna tähelepandamatuks. Telgede vahe suurenes küll vaid 57 mm võrra.

Suhteliselt kõige enam – 8,3 cm – on Zafira Tourer eelkäijaga juurde võtnud aga laiuses. Et parkimiskohad samas tempos ei laiene, võinuks lükanduksed ehk mugavamateks osutuda, kuid Zafirale neid ei antud.

Moodsate aegade kohaselt varustatakse Zafira kopsakate ratastega. Põhivarustusse kuuluvad 17-tollised veljed, kuid nimekirjas kohtab 18- ja 19-tolliseidki.

Kabiin, praktilisus

Pikkuses lisandunud sentimeetritest võidab peamiselt pakiruum, mis viiekohaliseks vormistatud autos mahutab 65 liitrit eelkäijast rohkem. Kuid ka keskmine istmerida sai veidi avaram. Kolmas sobib endiselt vaid laste vedamiseks ja kahandab pakiruumi nullilähedaseks. Seitsmekohalist reisiautot ei ole niisiis sellestki Zafirast. Mistõttu Opel mõistlikul viisil pakub kolmandat istmerida lisavarustusena.

Viiekohalises autos jätkub aga korralikult ruumi nii sõitjatele kui pakkidele. Pealegi saab teise rea keskmise istme käetoeks kokku voltida ning äärmised istmed taha- ja sissepoole nihutada, misjärel kaks inimest saavad limusiinilikku avarust nautida. Vaid istmepolster on seal kõvavõitu.

Panipaiku loeb Opel autos kokku 30, suure osa neist moodustavad topsihoidjad. Tehas kiidab ka kindalaegast, kuid mulle selle vormistus ei meeldinud. Kaheosalise laeka alumisse poolde suurt midagi peale auto kasutusjuhendi ei mahu. Selle kohal paikneb lahtine riiul ning veel kõrgemal ülemine laegas, mis on küll sügav, kuid madal. Noh, A4-mõõdus pabereid mahub sinna üksjagu...

Pakiruumi kasutamist hõlbustab talade-võrkude süsteem FlexOrganizer.

Juhikohal ei avasta tänaste Opelitega harjunu midagi uut. Kabiini muudab õhuliseks lisavarustusena pakutav nn panoraam-tuuleklaas, mis ulatub tükk maad katusesse ja annab linnasõidul vaba vaate majade ülemistele korrustele. Suured kolmnurkaknad kahel pool tuuleklaasi annavad juhile päris hea vaatevälja.

Mootor ja jõuülekanne

Huvitaval kombel on ottomootoritest praegu suurima töömahuga 115-hj baasjõuallikas – 1,8 liitrit. Tegu on ka ainsa vabalthingava mootoriga Zafira paletis -- ja ainsa alla 20 000 eurot maksva versiooniga. Turbomootoritest pakutakse 1,4-liitrist bensiinitoidulist 120- või 140-hobujõulisena, kaheliitrist diislit aga 110, 130 või 165 hobujõuga. Automaatkäigukasti saab tellida võimsaima otto- ja diiselmootori juurde.

Sõit

Stabiilsusele ja mugavusele tulevad kasvanud telgede vahe ja rööbe kindlasti kasuks. Kuid eriti mõnusaks teeb elu (taas lisavarustusse kuuluv) adaptiivne veermik FlexRide. Juht saab vedrustuse jäikust kolmeastmeliselt muuta. Kui Sport-seade on vähemasti Eesti tingimustes liiga jäik, siis pehmeim, Tour, suudab ärastada isegi 19-tolliste rataste tekitatud ebamugavuse.

Proovisõiduauto 140-hobujõuline ottomootor tuli ligi 1,7-tonnise tühimassiga Zafira Toureriga rahuldavalt toime. Ülearu jõudu muidugi ei ole, sestap tuleb möödasõitudeks käik või kaks alla vahetada. Liigseid pöördeid sealjuures karta ei tasu, sest kolm kõrgemat käiku on õige lähestikuste ülekandearvudega.

Eesti proovisõit toimus õige külmades oludes (-20 ... – 25 kraadi), millega üksjagu annab seletada ametlikust palju kõrgemat kütusekulu. Lubatud 6,3 liitri asemel kulutas Zafira 100 kilomeetrile 8,8 liitrit bensiini, kusjuures valdava osa kilomeetrid läbisime maanteel. Eks oma osa oli selleski, et nii külma ilmaga ei kasutanud auto mootori automaatseiskamissüsteemi.

Veidral viisil ei tõusnud linnasõidul jahutusvedeliku temperatuur üle 70 kraadi, kuigi sõitsin kõrgete pööretega ja kiirendasin tugevalt. Samas piisas minutist-kahest maanteesõidust kiirusega 90 km/h, et termomeetri osuti jõuaks 90 kraadi kriipsuni ja kabiini hakkaks meeldivalt sooja tulvama. Suure kabiini kütmise ja akende jäävaba hoidmisega sai kahetsooniline automaatne kliimaseade hästi hakkama.

Hind, varustus

Zafira Toureri hind algab 19 900 eurost (1.8 Essentia) ja lõpeb 27 400 euroga (automaatkäigukastiga 2.0 CDTi Cosmo). Moodne elektrooniline lisavarustus maksab lisaraha – nii rajahoidja LDW, pimenurga andur SBSA, liiklusmärkide tuvastusseade TSR, parkimisabi APA, adaptiivsed esilaternad AFL+ kui sekundites pikivahet näitav radar FDI, millega kaasnevad ka vahemaatundlik tempomaat ACC ja laupkokkupõrke hoiatussüsteem FCA. Panoraam-tuuleklaas maksab 1200 ja tagakaitserauast väljatõmmatav jalgrattaraam 790 eurot.

Kokkuvõte:

Omal ajal pseudo-seitsmeistmeliste mahtuniversaalide moe loonud Zafira pakub nüüd kolmandast istmereast loobumise võimalust. Tehnoloogiasõpru rõõmustavad mitmesugused juhiabid, kõiki sõitjaid aga ruumikus ja panipaikade rohkus. Muidugi on kasvanud ka hind, sestap rõõmustab kokkuhoidlikke teadmine, et eelmise põlvkonna Zafira jääb tootmisse, hakates kandma liignime Family.

Meeldis: varieeritavus, ruumikus, vedrustus.

Ei meeldinud: killustatud kindalaegas, teise rea kõvad istmed.