Rakettidel põhinev ilutulestik on teada juba paar sajandit enne meie aega Hiinast ja sealsamas hakati 13. sajandil rakette ka sõjanduslikult kasutama. Nii ongi reaktiivliikumine olnud senini kõige nähtavam viis, kuidas kiiresti kõrgele ja kaugele saada.
10. mail 1897 kirjutas Konstantin Tsiolkovski üles reaktiivliikumise võrrandi ja 1903. aastal sõnastas ta põhimõtted, milline peab olema raketitehnika, et küündida Maa ümber püsivat tiirlemist tagavale orbiidile. Ta näitas, et selleks peab sõiduk suutma liikuda esimese kosmilise kiirusega – ca 8 km/s – ning selleks tuleb kasutada mitmeastmelisi rakettsõidukeid. Sellest ajast on raketiasjandus jõudsalt arenenud ning Tsiolkovski mõju on olnud sedavõrd suur, et kui Punaarmee Teise maailmasõja järel Peenemündes Wernher von Brauni laboreid rehitses, olla sealt leitud Tsiolkovski saksa keelde tõlgitud kosmoselende käsitlev raamat Brauni ohtrate märkuste ja kommentaaridega. Teadupoolest rändas Braun Ameerika Ühendriikidesse ja kiirendas oma teadmistega sealset raketitehnikat.
/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
/nginx/o/2021/11/16/14205270t1hdad0.png)