Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Ülisuur tsentrifuug asendab sadu tonne raketikütust

L100 Orbital Mass Accelerator'i tehiskaaslaste kapsel, milles on sees ka neid orbiidile sättiv rakettmootor. Arvutikujutis tulevasest stardikeskusest. FOTO: Kuvatõmmis SpinLaunch'i videost

California iduettevõte SpinLaunch on teada andnud sootuks uudse kosmosesõidukite stardiplatvormi katsetusest ning väidab, et nende lahendusega õnnestuks 200 kilogrammi kaaluv kosmosesõiduk orbiidile toimetada ligi kümme korda väiksemate kulutustega, kui seda võimaldab rakettide kasutamine. ​Tõsi, päris ilma raketimootorita ei saa hakkama nemadki.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Rakettidel põhinev ilutulestik on teada juba paar sajandit enne meie aega Hiinast ja sealsamas hakati 13. sajandil rakette ka sõjanduslikult kasutama. Nii ongi reaktiivliikumine olnud senini kõige nähtavam viis, kuidas kiiresti kõrgele ja kaugele saada.

10. mail 1897 kirjutas Konstantin Tsiolkovski üles reaktiivliikumise võrrandi ja 1903. aastal sõnastas ta põhimõtted, milline peab olema raketitehnika, et küündida Maa ümber püsivat tiirlemist tagavale orbiidile. Ta näitas, et selleks peab sõiduk suutma liikuda esimese kosmilise kiirusega – ca 8 km/s – ning selleks tuleb kasutada mitmeastmelisi rakettsõidukeid. Sellest ajast on raketiasjandus jõudsalt arenenud ning Tsiolkovski mõju on olnud sedavõrd suur, et kui Punaarmee Teise maailmasõja järel Peenemündes Wernher von Brauni laboreid rehitses, olla sealt leitud Tsiolkovski saksa keelde tõlgitud kosmoselende käsitlev raamat Brauni ohtrate märkuste ja kommentaaridega. Teadupoolest rändas Braun Ameerika Ühendriikidesse ja kiirendas oma teadmistega sealset raketitehnikat.

Tagasi üles
Back