Omikrontüvi sarnaneb inimorganismis «keedetud» elusvaktsiiniga

Viljastatud kanamunade kasutamine viiruste paljundamiseks. Vakstiinide valmistamine Venemaal Vladimiri linnas 2019 aasta agustis. Foto: Shutterstock

Omikrontüve absurdselt hea nakatamisvõime ja loodetavasti madal patogeensus võiksid ehk olla seekordse epideemia lõpu algus.

Omikrontüvega on meil suur segadus. Tegelikult keegi fakte ei tea ja kõik püüavad ennustada kohvipaksu pealt. Ja nagu ikka, on need ennustused seinast seina. Üks teadusnõukoja liige arvab, et tegemist on kerge köha-nohuga, teine kardab jaanuari teises pooles massilist nakkuste tulva ja haiglate ülekoormust. Rahvusvahelises mõõtmes on asi sama segane, kust siis meie tase tulebki?

Kui suvel teatasid Lõuna-Aafrika arstid ja uurijad ligi aasta koroonas olnud HIV-positiivsest patsiendist, kellel tuvastati ulatuslikult muteerunud SARS-CoV-2, siis tuli mul esimest korda déjà-vu. Täpselt nii tehaksegi ju viiruste elusvaktsiine: kasvatatakse viirust tõrkevõimetus keskkonnas pikka aega – tavaliselt kana embrüotes või rakukultuuris. Sellises survestamata olukorras, kus puudub immuunsüsteem, kaotab viirus valvsuse ja agressiivsuse ning keskendub paljunemisele ja edasikandumisele. Just nii on tehtud lastehalvatuse vaktsiin, mida praegune vanem põlvkond on saanud kas dražeedena või roosa vedelikuna, mida tilgutati suhkrutükile.