Teleskoobiga vaadeldes jõuti pikselöökide tekkepõhjuseni

Pikselöögis liiguvad elektrilaengud juba varasemalt jääkristallide turbulentses «tantsus» ja laengutevahetuses moodustunud voolukanaleid pidi. Pilvedesse endisse tekkinud laengute energia on läbilöögiks ebapiisav. Välgulöök Lewistonis (Idaho, USA) eelmise aasta juulikuus. Foto: Pete Caster

Ajaloost tuntuim käsitlus välgu ja äikese olemusest pärineb 270 aasta tagusest ajast, kui Benjamin Franklin lennutas tuulelohe 1752. aastal äikesepilve ning lohenööri otsa riputatud võti hakkas elektrilaengute tõttu särisema. Siit ka Franklini elusid ja vara säästev leiutis – piksevarras, mis muidu hooneid tabada ja need põlema panna võiva välgunoole ehk suure energiavoo lihtsalt maasse suunab. Äikesekaitsena on see leiutis kasutusel tänaseni.

Äikesepilvedesse on lennatud õhupallide, lennukite ja rakettidega, ent kummalisel moel on põhjus, mis piksenoole vallandab, siiani jäänud teadmata.

Õpikuteadmise järgi tekib pikselöögi eelduseks vajalik laetud pilv, kui selles on piisavalt jääkristallikesi ja see on samas ka piisavalt kõrge. Kui selles pilves vallandub sadu, siis vihmapiiskade hõõrdumisel vastu jää­kristalle viivad piisad endaga kaasa elektrone, negatiivseid laenguid, ja äikesepilve ülaosa laadub positiivselt. Ometi on niimoodi tekkiv laeng oma kümme korda väiksem, kui oleks vaja pikselööki vallandava elektrilise läbilöögi tekkeks.