100. sünnipäeval eelmise aasta juulis rääkis Ülo Lepik oma loomerikkast elust ja avaldas ka oma pikaealisuse saladuse: tuleks tegeleda vaid konkreetsete asjadega, väitis ta. Matemaatika on loomult väga konkreetne. Matemaatiline täpsus on vajalik kõige juures, kus matemaatikat rakendatakse. Matemaatilised tõed on lõplikud ja see Lepikut köitis.
Viljakas teadlane ja võrratu pedagoog (1)
Tema elu kulges keerulistest aegadest, milles tuli läbi teha nii mobilisatsioon Saksa sõjaväkke kui ka Nõukogude vangilaagrid, parematesse ja leebematesse aegadesse. Kuigi needki ajad polnud isegi toonaste mõõdupuude järgi kergete killast.
Tema lähenemine oli valida kitsam teema, süveneda sellesse ja uurida seda täiuslikult. Üht teemat jätkus kümneks aastaks. Ülo Lepikul oli elu jooksul viis-kuus suuremat teemat, mida ta süvitsi käsitles.
Mehaanikateadlane Nikolai Alumäe (1915–1992) soovitas Lepikul valida uurimisteemaks koorikud. See osutus kullaauguks: Leningradi sõjatehastele tehtud ülitugevate koorik-konstruktsioonide arvutamine tõi tulu ja võimaldas teha nii teadust kui ka osaleda konverentsidel.
Ülo oli võrratu õppejõud: täpne ja selge jutuga ning märkimisväärselt iseseisvust võimaldav.
Ta oli just uurimisteemana avastanud lainikud – keerukate võrrandite lahendusi pakkuvad sobilikud «signaalijupid» –, kui pidi Tartu Ülikoolist emeriteeruma ja kaotas õiguse järelkasvu koolitada.
Nii jäigi tema viimane uurimisteema piisava järelkasvuta. Sest teemast juba kümmekond aastat eemal olnuna tsiteeritakse teda seoses lainikutega siiani. Praegused lainiku-uurijad on aga rohkem just matemaatika hälli juures – idas. Sõna «lainik» on Lepiku leiutatud vaste ingliskeelsele terminile wavelet. 2014. aastal ilmus Springeri kirjastuselt Lepiku monograafia lainikutest «Haar Wavelets» (koos Helle Heinaga).
Ülo Lepiku juhendamisel kaitsti 13 doktori- ja kandidaadiväitekirja, ta oli mitme teadusühingu liige. Tartu Ülikool jäi professor Lepiku ainsaks töökohaks.
Tänutundega
Marek Strandberg,
üks professor Lepiku väga paljudest õpilastest
Ülo Lepiku ärasaatmine toimub laupäeval, 19. veebruaril Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis. Palve on esitada koroonatõend ja kanda kaitsemaski.