Igaüks on vahel unustanud telefoni laadimata. Võimetus oma lähedastega suhelda, vaadata saabunud e-maile ja hankida internetist vajalikku infot on harjumatu ja jõuetukstegev, kuid õnneks on siis enamasti abi lähima pistiku ülesleidmisest.

Kui internetti 1960ndatel looma hakati, tehti seda just eesmärgiga, et uut võrku täielikult maha võtta ei saaks. Netti ehitati niiöelda pommikindlaks. «Rakusüsteem,» ütleb üks spetsialistidest Nädalale. Samas pole internet nii eeterlik, kui oleme harjunud mõtlema – andmeside on normaalolukorras kättesaadav küll isegi metsas, kuid maade ja mandrite vahel liigub data peamiselt läbi kaablite. Teoreetilisi alternatiive sellele leidub. Näiteks internetispetsialist Peeter Marvet (pildil) meenutab, et Lennart Meri töölaual seisis kunagi «väga korralik amatöörraadiojaam», mille kaudu toimis teatud ulatuses ka pakettandmeside. Tänapäeval on vajadused andmemahtude osas siiski nii suured, et kaabel on peamine lahendus. Nagu märgib Elisa suhtekorralduse valdkonna juht Marika Raiski, siis näiteks «satelliitide kaudu internetiühenduse liikumine Eestisse teiste kanalite mahtude kõrval on praktiliselt olematu.»

Kaablid on aga sarnaselt kõigele füüsilisele haavatavad ning seetõttu on mõistetav, et ükski Eesti telekomidest ei taha täpselt öelda, kui mitu neid on ja kus nad täpselt asuvad. Siiski poleks kõige mustem stsenaarium see, kui näiteks mõni laev kogemata oma ankruga paar merealust kaablit katki tõmbaks. «Paha lugu küll, aga tuukrid tõmbavad ohates seatinataldadega saapad jalga ja parandavad vee all katkise koha ära,» lohutab Peeter Marvet.

Kommentaarid
Copy