NEW SCIENTIST ⟩ Suurtööstus laieneb ähvardava kiirusega maailmamerre

Üha enam kaalutakse avameretuuleparikde loomisel ujuvplatvorme. Neile saab paiguatda elektrolüüsiseadmed vesiniku tootmiseks, et seda siis energiakandjana rannikule transportida. Pildil 20 kilomeetri kagusel Portugali Viana do Castelost rannast paiknev ujuvplatvormil tuulegeneraator mullu septembris. Foto: VIOLETA SANTOS MOURA

Maismaa võimalused inimkonna sisseharjunud heaolu tagamiseks on ammendumas nii toorainete kaevandamise kui ka toidu tootmise poolest. Aina aplama pilguga vaadatakse avamere ja ookeanisügavuste poole. Seal leidub palju ahvatlevat. Selle ablas ammutamine võib aga mere ökosüsteemi, millest me paraku väga vähe teame, pöördumatult mõjutada.

Selle mõju tagajärjed on meile täpsemalt teadmata.

Energia ja side

Maailma esimene avamere tuulepark avati Taanis Lollandi ranniku lähedal 1991. aastal. Sellest ajast alates on maailma meretuuleparkide koguvõimsus kasvanud peaaegu 35 gigavatini, millest piisaks kogu Ühendkuningriigi vooluga varustamiseks. Pea kõik see tootmisvõimsus asub Euroopa (25 GW) ja Hiina (9 GW) vetes. Samuti on huviorbiidis muud avamere taastuvenergiaallikad, sealhulgas lained, tõusu-mõõna-energia, hoovused, soolsusgradiendid (gradient on mingi omaduse erinevus, mida saab muundada energiaks; näiteks soolase ja mageda vee segunemisel võib vastavas seadmes luua elektrivoolu – toim) ja mere biomass. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks paigaldada 2030. aastaks ühe gigavati jagu alternatiivseid energiamuundamisseadmeid, ütleb Benjamin Lehner Hollandi mereenergiakeskusest Haagis.

See aga on piisk meres: ainuüksi gaasienergiat kasutame 1840 gigavatti. Aastail 2012–2021 langes tuuleenergia tootmiskulu 70 protsenti ja nii on selle energiatootmisviisi kiire kasv mõistetav. Wind Europe ennustab 2050. aastaks Euroopasse 450 gigavatti avamere tuuleparke.