Vaata, milliseid kauglasketorusid kavatsevad ameeriklased Ukrainasse saata

USA M142 High Mobility Artillery Rocket System (HIMARS) kanderaketid 2021. aasta juunis sõjaväeõppustel. Foto: FADEL SENNA

Riigikaitse arengukavas 2031 on ühe uue võimena kirjeldatud mitmikraketiheitjate üksuse võime loomist. Artiklis kirjeldatakse mittesõjaväelasest lugejale mõningaid taktikalis-tehnilisi nüansse, mis kaasnevad selle relvasüsteemi kasutamisega lahingus. Soetamist ja elutsükli ülalpidamist selles kirjatükis ei käsitleta.

Tõenäoliselt on julgeolekuteemadest huvitatud lugejad näinud viimastel aastatel meedias Vene armee A2AD (antiaccess and area-denial) võimeid kirjeldavaid relvasüsteemide laskekauguseid, mis katavad kogu Baltikumi (vt joonis 1). Samuti võrdlusi Venemaa ja USA mitmikraketiheitjate vahel (vt joonis 2).

 

 

Otsus hankida mitmikraketiheitjad Eestile oli tehtud juba enne Venemaa seekordset kallaletungi Ukrainale. Kaitseväe juhataja (KVJ) ütles 15. detsembril 2021 ERR-is, et alustatakse kuue relvasüsteemi võimearendust 2024. aastaks. Kuna hanked seisavad alles ees, pole veel teada, mis süsteeme Eestile hangitakse.

Artikli veergudel võtame vaatluse alla ameeriklaste HIMARS (M142 High Mobility Artillery Rocket System) relvasüsteemi ning joonistame «ringe kaardile» ja selgitame mõningaid avalikest allikatest lähtuvaid printsiipe selliste relvasüsteemide kasutamisel.

HIMARS-i laskekaugus täppisraketiga (precision strike missile) võib ulatuda 70–499 km. Standardis on HIMARS-il kuue GMLRS-raketiga laskeseade (launch pod), kuid täppisrakett (PrSM), mis tabab kuni 499 km kaugusele, on kahe raketiga laskeseade ning enam levinud ATACMS-i laskeseadmes on üks täppisrakett laskekaugusega 300 km.

Seega lihtne arvutus näitab, et kuue relvasüsteemiga on võimalik välja lasta korraga kuni 36 tavaraketti või 6–12 täppisraketti. Üksuse struktuuri loomeks on palju eri võimalusi, millest nimetan vaid mõned ja jäägu see võimearendajate vaidluseks ja operatsioonianalüüsiks.

1. Relvasüsteemist moodustatakse üks kuue relvaga KVJ otsealluvuses HIMARS-i patarei, mis omakorda võib olla jaotatud kas paaridesse kolme rühma või kolmikutesse kahte rühma.
2. Relvasüsteem lisatakse brigaadide suurtükiväepataljonide koosseisu, moodustades mõlemasse eraldi HIMARS-i rühma ning muutes brigaadi suurtükipataljoni «hübriidseks».
3. Välistama ei peaks ka kahe eelneva segu, kus kuuest relvast moodustatakse kolm paari, millest kaks brigaadide juures ning üks KVJ vahetus alluvuses. KVJ relvad on täppisrakettidega, brigaadide omad tavaliste rakettidega.

Mina eelistan esimest, sest KVJ-l on alati võimalus allutada relvasüsteeme operatsiooni kohaselt, millega saab tagada paindlikkuse printsiibi. Samas on selliste relvade puhul oluline ka terviklik sensoritelt saadud infohaldus (ISTAR) ja logistika keti lihtsus: mida rohkem üksust «tükeldada», seda enam võib tekkida vajadus eraldiseisvate üksuste toetavate funktsioonide järele.

Rakettide detailsed mõjud ei ole avalik informatsioon, kuid teavet täppisraketi võimaliku mõju kohta võib lugeja leida näiteks videost, kus täppisraketi lõhkepea plahvatab õhus ja hävitab/kahjustab sihtmärki ülalt alla kildfugassiga.

Järgnevalt kirjeldan lühidalt, milline on selliste relvasüsteemide teoreetilis-doktrinaalne kasutamise ründeahel (kill chain). Kuna HIMARS on ameeriklaste relvasüsteem, siis lähtume ka nende doktriinist, kus ründeahel on liigendatud nii nagu OODA-loop tsükkel nelja etappi: OTSUSTA-AVASTA-RÜNDA-HINDA.

USA M142 HIMARS raketiheitja. Foto: Giuseppe Cacace

OTSUSTA

Kõigepealt tuleb staabil määrata, kuhu üldse lastakse ja millist sõjalist sihtmärki ning miks seda soovitakse mõjutada. Küsimusele «Miks?» vastan artikli lõpus. Relvakonflikti õiguse normid lubavad rünnata ainult sõjalisi sihtmärke.

Sõjalised sihtmärgid on sellised objektid, mis oma olemuse, asukoha, eesmärgi või kasutuse tõttu soodustavad oluliselt sõjategevust ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist (1949. a Genfi konventsiooni lisaprotokollist 1977. aastast).

Sihtmärkideks valitakse need objektid, mida vastaspool kasutab sõjalisel otstarbel. Relvakonflikti õigus ei erista ega keela, kus need sihtmärgid asuvad relvastatud konfliktis osalevate poolte suhtes. Üldjuhul võib sellised sihtmärgid liigitada kahte gruppi:

• staatilised sihtmärgid (paigalseisvad ehitised), nagu sõjatehased, lennuväljad, relva- ja laskemoona laod, väeosade staabid, sõjaliseks otstarbeks kasutatavad sadamad, sillad ja raudteesõlmpunktid. Sõjandusterminoloogias tähendaks need kõrge väärtusega sihtmärki (high value target) – vastase vahend, mida vastase ülem vajab oma ülesande edukaks täitmiseks. Selle kaotus halvendab tunduvalt vastase vägede tähtsaid funktsioone;
• mobiilsed sihtmärgid, mis on sellisele mitmikraketiheitjale enamasti vastase kriitilise võimega relvasüsteemid/üksused ning sõjandusterminoloogias kõrge tasuvusega sihtmärgid (high pay off target) – vastase vahend, mille tabamine aitab märkimisväärselt kaasa sõbralike jõudude eesmärkide saavutamisele, nagu näiteks mobiilsed radarid, EW ja sidevahendid või muud olulised sihtmärgid (raskuskeskme analüüsis kriitilised haavatavused).

Kuhu lasta tuleb? Siin on oma osa lahinguvälja geomeetrial ehk tule koordineerimise meetmeil. Selleks on lugejal oluline teada viite terminit:

• Oma üksuste eesjoon (forward line of own troops, FLOT) – joon, mis näitab sõbralike jõudude eespoolsemaid positsioone mis tahes tüüpi sõjalises operatsioonis kindlal ajal.
• Lahinguvälja eesliin (forward edge of the battle area, FEBA) – niisuguste alade ühine eespoolseim piir, kuhu on siirdunud maismaa-lahinguüksused, välja arvatud alad, kus tegutsevad julgestusüksused, mis on ette nähtud tuletoetuse kooskõlastamiseks, jõudude paigutamiseks või üksuste manööverdamiseks.
• Tuletoetuse kooskõlastusjoon (fire support coordination line, FSCL) – joon, millest kaugemale võivad kõik maa-, mere- ja õhutuletoetusvahendid (otse- ja kaudtuli) tulistada maasihtmärke mistahes laskemoonaga ilma joone määranud staabiga kooskõlastamata. Põhimõtteliselt selle joone taha laskmiseks on jalaväelase keeles «otsi-ja-lase», sest sealpool joont ei ole võimalik juhuslikult tabada omasid.
• Vaadeldav huviala (named area of interest, NAI) – ala või valdkond, mille kohta kogutakse informatsiooni täpsustatud luureteabenõude täitmiseks. Õigupoolest otsitakse sellest alast sihtmärki ja kui see leitakse, siis see algatab käsuahelas otsustusprotsessi, kas rünnata või mitte.
• Mõjutatav huviala (target area of interest, TAI) – ala, kus sõbralikud üksused kavatsevad mõjutada kõrge väärtusega sihtmärke. See tähendab, et kui sellest alast leitakse sihtmärk, siis selle mõjutamiseks tehniliselt ei pea enam algatama n-ö «sihtmärgi kinnitamise protsessi», vaid võib lasta kohe, kui sobiva kirjeldusega sihtmärk on leitud.

Sellest võib järeldada, et FSCL on kuskil FLOT-i ja FEBA vahel, kuid võib olla ka erisusi, mis on enamjaolt lahinguplaanides selgelt kirjas ja see võib ka ajas muutuda. Selle näite põhjal on väga loogiline, et vähemalt FEBA saab olla Eesti Vabariigi riigipiir ning FLOT on HIMARS maksimaalne laskekaugus. Nüüd on KVJ-l vaja vaid otsustada, kuhu ta «tõmbab» FSCL-i ning NAI-d ja TAI-d.

 

AVASTA

Kui sihtmärkide nimekiri on valmis, siis valitakse luurevahendid/-sensorid, millega neid sihtmärke hakatakse otsima. Staatilised sihtmärgid on enamasti aastakümneid paigal olnud ja neid nii väga otsida ei olegi vaja, tuleb lihtsalt määrata, millal neid mõjutatakse.

Mobiilsete sihtmärkidega on veidi keerulisem, sest need võivad muuta oma asukohta. Selleks tuleb nad kõigepealt leida ehk avastada ja asukohastada, siis vajaduse korral jälitada, paigale seisma panna seni, kuni otsustatakse rünnata ja rakett sihtmärgini kohale lendab (sõjaväelastele tuntud F2T2E2A find-fix-track-target-engage-exploit-assess tegevustsükkel ja Vene doktriinides on sama tegevustsükkel kirjeldatud kui «увидел-поразил»).

Lugeja mõistab, et selliseid mobiilseid sihtmärke maa-alasid kammides mööda maad ei leia ja sellisel viisil võibki neid otsima jääda. Selleks saab kasutada näiteks kas EW-vahendeid avastamiseks ning kosmose vaatlusvahendeid või õhuluure vahendeid asukohastamiseks. Niisuguseks vastase õhutõrje laskeulatuses olevaks õhuluurevahendiks sobivad vargtehnoloogial (stealth) põhinevad mehitamata õhusõidukid või ka lennukid, nt F-35. Selline luureandmete kogumise plaan tuleb nüüd samakõlastada nii õhuväe kui kaudtuleohvitseridel.

Sihtmärgi paigal hoidmine on dilemma nii vastasele kui ka omadele. Ühelt poolt ei saa vastane kogu aeg «hüpata» ühelt positsioonilt teisele, sest vastasel juhul ei saa relva(toetuse)süsteemid täita oma lahingulist funktsiooni nii, et sellest oleks ka kasu vastasele.

Näiteks kõikvõimalikud radarid ja EW-vahendid peavad üsna pikaajaliselt paigal seistes monitoorima spektrit. Eri- või väikeüksuste kergem kohalik «sidumislahing» ei ole samuti välistatud sihtmärgi paigal hoidmiseks.

RÜNDA

HIMARS relvasüsteemi kasutatakse brigaadi-diviisi-korpuse tasandi käsuahelas ning käsu lasta sellisest relvast tõenäoliselt Eesti kaitseväes annab ainult KVJ. Muidugi jääb KVJ-l alati võimalus delegeerida seda käsuõigust mõnele teisele struktuuriüksuse või väekoondise ülemale.

Kuid tähtis on, et KVJ-l on olemas otseühendus nii luuresensori analüüsitud teabega kui ka laskva üksusega, sest tõenäoliselt on tulekäsu otsustamine ja andmine väga ajakriitiline ning peab toimuma minutitega, sh võttes arvesse ka relvasüsteemi laskevalmis seadmist kui ka raketi lennuaega, mis võib ulatuda kuni 30 minutini 499 km kaugusele lastes.

Oluline on märkida, et HIMARS relvasüsteem on transporditav transpordilennukiga C-130, mis võimaldab viljeleda operatsioonitasandil suurtükiväelastele tuntud shoot-and-scoot taktikat. Mullu sügisel esitleti HIMARS-i sellisel viisil Lätis.

Major Steven Huckleberry on oma artiklis «Cross domain synergy: Using artillery in the fight for sea Control, Fires jul-aug 2017,» leidnud, et HIMARS süsteeme võib kasutada ka meredomeenis laevatõrjevahendina.

HINDA

Ründamise järel tehakse sihtmärgi lahingukahjustuste hinnang (battle damage assessment). Seda saab teha nii nagu avastamise protseduuri korral: kas kosmosest või õhuluurega või ka maapealse luurega.

Võidakse otsustada, kas sihtmärki on vaja uuesti rünnata, kui lasti mööda või mõju sihtmärgile ei olnud piisav, et seda rivist välja viia või kahjustada selliselt, mis võimaldab selle rivist väljas oleku aega soodsalt enda huvides ära kasutada. Uuesti ründama ei pea aga alati sama relvasüsteemiga ning sellepärast on oluline luua nii-öelda «kihilisus» kineetiliseks mõjutamiseks, milleks sobiks näiteks UCAV. Kogu protseduur võib olla ka täiesti vastupidine, enne UCAV-i ja siis HIMARS-i tulelöök.

Süüria konflikti ja tiibrakettide Tomahawk rünnaku näitel võib ühe lennuvälja kahjustamiseks kuluda päris palju rakette, mis viitab sellele, et relvalaos peab olema päris mitu lahingukomplekti rakette, et relvasüsteem oleks tasuv ja mitte ainult «ühelasuline» heidutusvahend.

Tuleb tunnustada praeguste kindralite otsust toetada seda võimearendust, millega luuakse vastasele juurde dilemmasid: mitmikraketiheitjad tegelevad vastase mõjude ennetamisega, peletades vastase A2AD võimeid meie piiridest kaugemale. Sellega võidame aega ja vähendame vastase võimalusi otseseks mõjuks taktikalistele üksustele lahinguruumis, kulutades tema aega, ning keskmaa-õhutõrjevahendid tegelevad vastase mõjude tagajärgedega.

Iga elukutseline sõjaväelane teab, et vastase lennuvägi on palju haavatavam siis, kui see asub lennuväljal, sh ka vastaspoole ohvitserid. Kui õhusõidukid on juba õhku tõusnud, on neid palju keerulisem tabada.

Loodan, et järgmise riigikaitse arengukava eel hakatakse arutama ning teadustöid tegema, kus on Eesti kaitseväe maaväes kaugmaa-mitmikraketiheitjad ja tankipataljon ning õhuväes keskmaa-õhutõrjevahendid ja keskmaa-ründe-vaatlusdroonid ning kuidas see kõik ühise mõjuga lahinguruumi samakõlastatult seatakse.

Algselt ajakirjas Sõdur avaldatud lugu ilmub Postimehes väljaande loal.