Võidakse otsustada, kas sihtmärki on vaja uuesti rünnata, kui lasti mööda või mõju sihtmärgile ei olnud piisav, et seda rivist välja viia või kahjustada selliselt, mis võimaldab selle rivist väljas oleku aega soodsalt enda huvides ära kasutada. Uuesti ründama ei pea aga alati sama relvasüsteemiga ning sellepärast on oluline luua nii-öelda «kihilisus» kineetiliseks mõjutamiseks, milleks sobiks näiteks UCAV. Kogu protseduur võib olla ka täiesti vastupidine, enne UCAV-i ja siis HIMARS-i tulelöök.
Süüria konflikti ja tiibrakettide Tomahawk rünnaku näitel võib ühe lennuvälja kahjustamiseks kuluda päris palju rakette, mis viitab sellele, et relvalaos peab olema päris mitu lahingukomplekti rakette, et relvasüsteem oleks tasuv ja mitte ainult «ühelasuline» heidutusvahend.
Tuleb tunnustada praeguste kindralite otsust toetada seda võimearendust, millega luuakse vastasele juurde dilemmasid: mitmikraketiheitjad tegelevad vastase mõjude ennetamisega, peletades vastase A2AD võimeid meie piiridest kaugemale. Sellega võidame aega ja vähendame vastase võimalusi otseseks mõjuks taktikalistele üksustele lahinguruumis, kulutades tema aega, ning keskmaa-õhutõrjevahendid tegelevad vastase mõjude tagajärgedega.
Iga elukutseline sõjaväelane teab, et vastase lennuvägi on palju haavatavam siis, kui see asub lennuväljal, sh ka vastaspoole ohvitserid. Kui õhusõidukid on juba õhku tõusnud, on neid palju keerulisem tabada.
Loodan, et järgmise riigikaitse arengukava eel hakatakse arutama ning teadustöid tegema, kus on Eesti kaitseväe maaväes kaugmaa-mitmikraketiheitjad ja tankipataljon ning õhuväes keskmaa-õhutõrjevahendid ja keskmaa-ründe-vaatlusdroonid ning kuidas see kõik ühise mõjuga lahinguruumi samakõlastatult seatakse.
Algselt ajakirjas Sõdur avaldatud lugu ilmub Postimehes väljaande loal.