USA merevägi saadab taevasse tuhandetest droonidest koosnevad võitmatud parved

Drooniparvesid on USA-s varemgi katsetatud, pildil test neljakümnest lennuvahendist koosneva parvega Port Irwinis 2019. aastal. Sel ja järgmisel aastal aga plaanib USA merevägi luua juba tõhusama tuhandetest droonidest parve, mida juhib tehisintellekt. Foto: James Newsome / USA kaitsejõud

Kui tuhandetest droonidest sajad alla lastakse, ei sega see drooniparve sihile jõudmast. Allesjäänud jagavad ülesanded ümber ja tekitavad ikka võimalikult suure kahju. Selline on USA mereväe plaan ilmselt ka praegusest Ukraina sõjast õppust võttes, selgub MIT Technology Reviewi avaldatud ja kommenteeritud mereväe eelarvedokumendist.

Nn Super Swarm ehk superparve projekt on eelarve järgi nagu Ukraina sõja praegusest Iraani droonidega ründamise etapist maha kirjutatud ja edasi arendatud. Hiigelparv peab ära ummistama vaenlase radari- ja õhukaitsesüsteemid ning lipsab paratamatult läbi ka kõige tõhusamast õhukaitsest, sest korraga õhus olevaid lennumasinaid on lihtsalt niivõrd palju. See on nagu ründav herilaseparv, kelle eest pole pääsu.

Drooniparve eeliseks on tegutsemine ilma piloodita. Iga lennumasinat ei pea eraldi juhtima, need tegutsevad koostöös ja täidavad vaid etteantud ülesandeid, muutes lahingu käigus taktikat, kui sihtmärgid muutuvad või osa droone alla lastakse.

Esimesed lahinguristsed sellise uut tüüpi relvaga on saanud juba Iisrael, kasutades parve Gaza sektoris 2021. aasta kevadel. Siis kasutati sünkroonis rootorkoptereid Hamasi sõjaväelaste leidmiseks ja hävitamiseks.

Drooniparvede katsetamisega tegeleb aktiivselt ka Türgi tootja STM. Nende lõhkelaenguga rootordroone on testitud kahekümneliikmelises parves formatsioonina lendamas:

Ka USA-s on drooniparvesid juba mõnda aega katsetatud, kuid eelarvedokument heidab valgust USA mereväe täpsematele tulevikuplaanidele selles vallas. Suur osa kulutustest on planeeritud parvlemise tarkvara väljatöötamisele, et juhtida suurt hulka lennumasinaid tehisintellekti ja mõne piloodi abiga. Selgub, et drooniparved võivad lähitulevikus startida erinevatelt platvormidelt, näiteks allveelaevadelt või lennukitelt ning võivad kanda mitmesuguseid kasulikke koormusi alates lõhkelaengutest kuni elektrooniliste segajate või sõdurite varustuseni.

1842-leheküljelises dokumendis räägitakse veel ühest parvlemisega seotud projektist DEALRS, mis näeb ette droonikandjate ehitamist. Need aitavad lennuvahendite lennuulatust suurendada, viies parve sihtmärgile lähemale ja lastes välja siis, kui droonid on võimelised kohale jõudma. «Emalaev» saab kanda ja välja saata mitmeid drooniparvesid.

Ka droonide tootmist on plaanis automatiseerida 3D printimisega, et neid saaks käigu pealt vajadusel kiiresti juurde trükkida. Spetsiaalsete 3D printeritega peab saama luua tohutul hulgal odavaid parve kuuluvaid lahingudroone.

USA sõjaväe katsetusi drooniarmeega aasta tagasi saab näha sellest videost:

Venemaa on samuti arendamas mehitamata drooniparvede tehnoloogiat. Sellest teatas eelmisel aastal sõjatööstusettevõte Kronstadt. Molnija-nimelise parvleva lennumasina pikkus olevat 1,5 m ja tiibade siruulatus 1,2 m. Kandevõime on 5-7 kg. Lennuulatus on sadu kilomeetreid. Kui palju selliseid ühes parves saab olema ja kuidas neid juhitakse, pole teada. RIA Novosti andmetel on projekt alles sellises faasis, et pole veel avalikkusele esitlemiseks küps.