Milline on WiFi ja WiFi vahe ehk kui palju mahub häid külalisi ühte võrku?

Foto: RODNAE Productions / Pexels

• Esimeses järjekorras tee külalistele eraldi WiFi-võrk
• Parool on ligipääsuks rangelt soovitatav

Paljud meist on elus rohkem või vähem kokku puutunud olukorraga, kus töölähetuses, konverentsil, puhkusel, hambaarsti oodates või kohvikus on vaja otsida saadaolevat WiFi võrku hoolimata sellest, kas andmesidepakett kodumaal või euroliidus justkui lubaks ilma hakkama saada. Kui ühendus õnnestubki, siis kasutajakogemus pole üsna tihti pehmelt öeldes see, mida oodanuks. Milles on siis konks ja kuidas seda vältida?

Võtame ühe võrdluse automaailmast. Oletame, et sa oled tegev näiteks põllumajanduses või miks mitte ka aktiivse puhkuse korraldamises. Siis on üsna tõenäoline, et su «tööriistakasti» kuulub nelikveoline auto a´la Toyota Hilux või mõni sarnane, millele saad põhupallid, rattad või muu peale tõsta või paadikäru sappa panna.

Sa ei vali ju endale tööks lihtsalt «asja», millel on rool ja neli ratast, kuid mis on liiklusregistris kirjas mopeed-autona. Tõsi, mõlemat nimetatakse autoks. Küsimus on, milleks neid kasutada. Ka WiFiga on sisuliselt samamoodi – sõltub, mida sellelt tahta ja milleks kasutada.

Erinevad äärmused

Vaadates, millist WiFi võrku avalikus ruumis enamasti pakutakse, võib välja tuua suures plaanis kaks äärmust.

Ühes servas on ilma paroolita, tavaline kodukasutaja ruuter ja võrgunimi, mis enamasti kannab selle koha nime, kus viibid.

Teises otsas on aga näiteks Tallinna-Helsingi vahel seilav Tallinki laev, kus iga reisija saab piletiga personaalse koodi ning WiFiga ühendudes kuvatakse talle konkreetne lehekülg kasutustingimuste ja kõige muuga.

Tõsi, igaühel päris eelviidatud laeva-WiFi moodi üsna keerulist lahendust pole vaja. Aga teisalt ei tohiks ka kohvikus või konverentsisaalis olla kasutusel päris kodukasutaja WiFi, mis meile eraelus justkui igati sobiv tundub. Kui su kohviku, juuksuri- või küünesalongi võrku saab igaüks sisse ja kui ta on kurjade kavatsustega, võib palju pahandust kokku keerata. Alustades WiFi pakkuja enda seadmetesse sissemurdmisega, kui kõik arvutid-telefonid asuvad ühes võrgus. Või ka luues sellest kohast baasi näiteks küberrünnakuteks. See omakorda tähendab, et järgmisena võib su uksele koputada juba mõni vormikandja.

Esimene samm – võõrad omaette

Seega esimene ehk põhiline samm on külastajatele oma inimestest eraldi võrgu tegemine. Seejärel tuleks kaaluda, kas külaliste võrk teha ilma paroolita või ikkagi seda mingil moel kaitsta? Turvalisuse kaalutlustel on parool igal juhul – isegi rangelt – soovitatav. Ja ei pea ka kartma, et administratsioonilaua taga keerulist parooli pidevalt ette lugema või lipikutel üle andma peab. Juhul, kui külalised tulevad peamiselt mobiilseadmetega, on väga lihtne ja kiire moodus inimesi võrku ühendada QR-koodiga. See pole meil Eestis miskipärast veel väga levinud, kuigi avalikes ruumides iseenesest võiks. Koodi genereerimine on lihtne, piisab selleks vaid sisestada Google'i otsingusse «wifi qr-code generator» ja valida endale meelepärane «koodimeister».

Muidugi on vaja hoida ka parool kuskil kättesaadaval, näiteks kui külalised käivad sülearvutitega sinu juures koosolekutel. Küll aga on QR-kood väga hea abimees just neis olukordades, kus oleks hea klientidel lasta aega parajaks teha, nagu juba eelviidatud kohvikus, arstikabineti või terviseteenuste ootesaalis jm.

Paroolivahetus

Kui pakud külalistele-klientidele parooliga WiFit, siis aeg-ajalt võiks salasõna siiski uuendada. Püsiklientide/püsikülaliste vaatest on loomulikult mugavam, kui sa seda just iganädalaselt tegema ei pea, ent turvalisuse vaatest aeg-ajalt on see mõistlik.

Usutavasti paljud meist on käinud kuskil kohvikus-restoranis, kus parooli osaks on näiteks aastaarv 2016 või 2017. Ehk teisisõnu sa näed kliendina, et WiFi-ühendus on viimati olnud tähelepanu all 5–6 aastat tagasi. Kasvõi sellest vaatest võiks uuendada, et ka oma külalistele kindlust sisendada.

Kellele ja kui palju?

Kes pole päris ühemehe/-naise ettevõte ja välist liiklust on omajagu ning kasutus võib ajuti olla üsna intensiivne, siis neil tuleb tunnistada, et lihtsast kodukasutaja seadmest pahatihti ei piisa.

Kui võrgukasutajaid leidub juba üle paarikümne, mis on täitsa tavaline kohvikutes-restoranides, aga eriti muidugi majutus- või konverentsiteenuse pakkumisel, siis on oluline kindlustada, et konkreetselt WiFit jagav seade lihtsalt «kinni ei kiilu» ehk et tal jaguks võimekust samaaegselt suurt arvu inimesi teenindada. Ühtlasi ei tee paha kasutustingimuste tutvustamine ja sedasi inimeste teatav distsiplineerimine.

Kui võrguühendus on loodud, tasuks hiljem kasutusmustreid analüüsida. Näiteks, kas näed oma kohvikus, et on teatud hulk külalisi, kes käib sinu juures nö vaikselt tööd tegemas ja ajuti suurt liiklust tekitamas – mahukaid kujundus- või videofaile üles-alla liigutamas? Tahtmata seeläbi teiste kasutajate kogemust «kinni keerata», aga et suure liikluse tekitaja sinult ka järgmise latte ning lisaküpsise kõrvale võtaks, saaks neile eraldi ligipääsu pakkuda.

Sõltuvalt ettevõtte profiilist on võimalus ka pakkuda kasutajatele autentimist. Levinuimad moodused on selleks Google või sotsiaalmeediavõrgustikest Facebook ja LinkedIn. See annab võimaluse näiteks küsida andmeid oma uudiskirja saatmiseks. Autentimine on ka turvalisuse vaatest teatavaks kaitsemehhanismiks, et võimalikke pahatahtlikke kasutajaid hiljem tuvastada.

Töö jaoks on eraldi võimekamad seadmed

Viimasel kahel aastal on väga paljud eestlased (taas)avastanud enda jaoks kodumaise turismi. Mis seal salata – ehkki justkui lähed puhkama, siis eeldaks ju igal pool võrku ka. Iseendale uudiste lugemiseks, näpuotsaga töö tegemiseks, lastele lubatud ajal ja mahus telepilti näidates jne. Ehk taaskord tuleb kõne alla seadme(te) võimekus ja vajadusel tugijaamade lisamine.

Me ju ei eelda, et kord kuus mulle uut soengut tegev lemmikjuuksur igapäevaselt 8 tunni jooksul klientide juukseid sama fööniga kuivatab, nagu mina ja mu pere oma koduses majapidamises. Samamoodi korraga 30–40 inimest võõrustav restoran ei valmista neile kõigile toitu ju neljal pliidiraual ja ühes ahjus, nagu me teeme kodus oma perele. Ilusaid trükiseid või digilahendusi valmistav disainer reeglina samuti päris tavakasutaja programme või äppe ei kasuta, mis esmapilgul paistavad ju töö ära tegevat.

Kokkuvõttes – tootja, teenusepakkuja ja isegi seadme välimus võib ju peaaegu äravahetamiseni sama olla, aga valdavalt on mudel kraadi-kahe või isegi rohkema võrra kangem. Täpselt sama kehtib seadmetele ka hea ja kvaliteetse WiFi-ühenduse pakkumisel.

Meelespea külalis-WiFi pakkujale

• Esimeses järjekorras tee külalistele eraldi WiFi-võrk, parooli paku näiteks QR-koodiga;
• Kaalu kasutajate autentimist, mis loob ühelt poolt lisaks turundusvõimalusi, aga toimib ka kaitsemehhanismina ja distsiplineerib kasutajaid;
• Mõtle läbi, kui paljudele kasutajatele sa samaaegselt võrguühendust pakkuda saad;
• Vaata üle oma saadaolevad ja kasutajale pakutavad kiirused;
• Vali eelneva põhjal sobivaim seade ja teenus.

Allikas: Elisa