Kiire sõda: ekspert selgitab, mis on sõjapidamises nüüdsest täielikult muutunud

Teabetarkvara arendava SensusQ ekspert Erik Markus Kannike peab kõige olulisemaks muutuseks sõjapidamises seda, et info liigub väga kiiresti, tähtis on aga leida infouputusest üles see kõige vajalikum info. Foto: Mihkel Maripuu

Miks saatis Venemaa oma ülikallid ballistilised raketid Ukraina taluniku silohoidlasse või ründab tuima järjekindlusega hoonekomplekse, kus pole midagi väärtuslikku? Tegemist on veaga, mida tänapäeva sõjas enam ei korrata ja varem või hiljem õpib sellest ka agressor. Sellest, mis on kiireks muutunud sõjas täielikult muutunud ja kuidas ukrainlased selle käigupealt on ära õppinud, räägib SensusQ ekspert Erik Markus Kannike.

Luuraja stereotüübile Kannike ei vasta ja sellega SensusQ-s ei tegele ka, pealegi tänapäeval polegi vaja enam pikas mantlis kuskil teisel pool tänavat jalutada või konspiratiivkorteri kardinate vahelt piiluda. Sõjaväeluure jaoks on olulised ka need andmed, mida saadakse avalikest allikatest, neid toodetakse nii kaevikus kui tavaliste inimeste tavaliste nutitelefonidega. Sõjaväeluure jaoks uusi lahendusi pakkuva ettevõtte ülesandeks ongi välja töötada just sellised lahendused, mis sellest tohutust infomassist õiged seosed üles nopiks. Luuramise raskus on kandunud hoopis serveritesse ja arvutiga inimeste töötubadesse.

Nii näiteks pole enam vaja isegi Ukrainasse minna alla lastud Vene droone oma käega katsuma, et teada saada, mis neil kõhus on. Selle kohta on uudistekanalid, Telegrami grupid ja sotsiaalmeedia paksult infot täis. Tuleb see vaid kokku koguda ja õiged andmed välja otsida, mis on kõige keerulisem ülesanne.