Eelkirjeldatu ei ole kaugeltki erasektorile omane. CERT-EE statistikas registreeritakse igas kuus ca 200-250 turvaintsidenti, mis ohustavad ettevõtete kõrval ka riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi.
Kuigi lühiajaliselt on nende hulk püsinud samal tasemel, siis selle taga on pigem meie võimekate küberturbeekspertide igapäevased pingutused. Pikas vaates on küberrünnete hulk siiski mitmekordistunud. Tehnoloogilise võla all kannatavad asutused on küberkurjategijate silmis endiselt lihtne sihtmärk.
Juba 1980. aastatel hakati rääkima tehnoloogilisest võlast kui kaudsest kulust, mis tekib, kui ettevõtted ei lahenda probleeme, mis neid tulevikus mõjutavad. See on tarkvaraarenduse tavapärane osa – ning asjaolu, et see ei häiri hetkel äritegevust, ei tähenda, et seda ei eksisteeri. Pigem ei paista see esmapilgul lihtsalt välja.
Kogunev tehniline võlg põhjustab aga olemasolevate probleemide süvenemist aja jooksul. Mida kauem võlg koguneb, seda kulukamaks muutub selle heastamine. Tehnoloogilist võlga mõõdetakse ajas – iga minutit, mis kulutatakse «ebaõigele koodile» (vigasele, vanale jne), saab lugeda selle võla intressiks.
Vananenud süsteem neelab raha ja aega
Tehnoloogilist võlga IT-süsteemides võib võrrelda ka vana autoga, mis vajab teatavasti aeg-ajalt remonti. Aga ühel hetkel hakkab auto nõudma remondiraha sedavõrd palju, et mõistlikum on loobuda vanast sõidukist ning suunata remondile kulunud vahendid hoopis uue auto liisingumaksesse.
Sama seaduspära kehtib ka IT-lahenduste puhul. Lisaks pidevatele parandustöödele teevad puudused vananenud süsteemides kulukamaks ka uute funktsioonide juurutamise. Vanadele lahendusele üha uusi võimalusi juurde arendades või neid ka üle oma eluaja elus hoides ilmneb paratamatult palju vigu ja kitsaskohti, mille lahendamine ajab lõhki nii eelarved kui ajagraafikud.