Robotite pealetung, kuid milline?

Kibo püüdis lastega suhelda, kuid need kippusid «inimlikku» robotisse pelglikult suhtuma. Foto: AFP/SCANPIX

Saksamaal Hannoveris iga-aastasel tehnoloogiamaailma suursündmusel CeBit tõid erinevad firmad publiku ette nii roboteid kui teisi kõrgtehnoloogilisi seadmeid, kirjutab BBC. Kui see oli pilk tulevikku, siis ootavad meid juhita sõitvad autod, inimeste tundeid lugeda oskavad ekraanid, nutikad staadionid ja muuseumid ning loomulikult ka hulk erinevaid nutikaid roboteid.

See kõik kõlab justkui ulmefilm. Mõnes mõttes see ongi tulevik, kuid kirjeldatud lahendused ei ole pelgalt teoreetilised. CeBitil olid kümned ettevõtted ja organisatsioonid tutvustamas töötavaid prototüüpe.

Näiteks Fraunhoferi integreeritud süsteemide ja seadmete instituut esitles lahendust, kus autod suhtlevad liiklust reguleerivate fooridega.

Idee iseenesest on ülimalt lihtne ja ootuspärane – foorile lähenedes aeglustab auto kiirust, kui fooris on õige pea süttimas punane tuli. Arendajate sõnul peaks tehnoloogia olema viie aasta jooksul piisavalt valmis, et seda laialdasemalt kasutama hakata.

Robot ja postitants

Linnastuvas maailmas, kus ruumi jääb aina vähemaks, on tervitatav nähtus kokkutõmbuv auto, mis lubab seda parkida kitsamatesse kohtadesse.

The EO Smart Connecting Car pole varustatud tavalise kapoti all asuva mootoriga, vaid iga ratta juures on oma mootor. Nii näiteks oskavad need autod ka omavahel suhelda ja maanteedel nn autoronge moodustada.

Kuid siinjuures ei peeta silmas teineteise järel sõitvaid auto­sid. Idee kohasel ühendatakse autod maanteel tõepoolest kokku. Nii saavad autod omavahel näiteks elektrienergiat jagada.

Robotid olid seekordsel CeBitil tähelepanu keskpunktis. Näiteks postitantsu harrastav robot, millise võib endale 30 000 euro eest osta.

Praktilisemana näib kodutöödes abistav robot, mis oskab külmkapist asju võtta, tet­rapakendist mahla valada ja mustad nõud nõudepesumasinasse panna. Kuigi koduabilisest robot võib olla kasulik, siis ilmselt suudame rohkem hinnata ekraane, mis oskavad meie näolt emotsioone välja lugeda.

CeBitil demonstreeritud süsteem uurib inimest lähemalt, lugedes näiteks välja ka selle, mis soost ta on. Näoilmeid analüüsides püüab aga teha järeldusi, mis emotsioonid inimest valdavad. Nii suudab süsteem eristada erinevaid inimesi ning neid hiljem ära tunda.

Kui CeBit on tehnoloogiasündmus laiemas plaanis, siis möödunud nädalal Prantsusmaal Lyonis toimunud Innorobo 2012 on kui robotifännide unenägu. Sellel üritusel sibavad ringi tegelased, mis ei ole kuigi palju erinevad «Star Warsist» tuntud R2-D2-st.

Vaatame kas või pisikest robotit nimega Kibo. See 1,2 meetri pikkune «tehiskaaslane» manab oma plastnäole kümme «realistlikku» emotsiooni alates üllatusest ja rõõmust ning lõpetades vihaga. Kui sa viisakalt küsid, võib Kibo ulatada sulle kingituse ja teha kalligi. Jättes aga nunnumeetrijutu kõrvale, on Kibo tehnika üks viimaseid sõnu. Honda arendatud kuulsal Asimo robotil põhinev Kibo on värskeim samm laiema eesmärgi poole luua robot, mis oleks inimesele kaaslaseks, osates jäljendada meile tuntud emotsioone ja aidata meid meie tegemistes.

Kibo on üks kümnetest robotitest, mida Innorobol näidati. Euroopa suurimal robotite üritusel osales üle 50 firma, kes näitasid, kuhu on läinud töötunnid ja miljonid eurod.

Tehiskaaslased

Paljud neist investeeringutest ja arendustöödest on aga oluliselt spetsiifilisemad kui inimesele «tehiskaaslase» loomine. Innorobo korraldaja Bruno Bonnell ütles BBC vahendusel, et ehk ongi aeg visata peast mõte luua inimesesarnaseid roboteid: «Olgem ausad, inimene pole kuigi efektiivne kõiges, mis ta teeb.»

Bonnell toob näitena maailma seni edukaima roboti – iRoomba arendatud tolmuimeja. Seda iseliikuvat ja omapäi toimetavat tolmuimejat on müüdud juba üle 7,5 miljoni. iRoomba värskeim mudel Scooba saab hakkama ka põrandate pesemisega. Kuid iRoomba ei hakka kunagi nõusid pesema ega pane pesu kuivama.

Robotite programmeerimine on äärmiselt keeruline protsess. Isegi selline lihtne tegevus nagu väikese palli ulatamine teisele nõuab mitmeid etappe. Robot peab teadma, millal käsi välja ulatada, millal pall lahti lasta ja kui kõvasti objekti oma haardes hoida.

Kui Lõuna-Korea robot Kibo Innorobo laval 8-aastase tüdrukuga suhelda püüdis, suhtus tüdruk temasse pelglikult. Isegi kingitust pakkuvale Kibole lähenemine nõudis lapsevanema toetavat kätt seljal. See on ka üks põhjus, miks lapsed saavad hästi hakkama erinevate seadmetega, kuid robotitesse umbuslikult suhtuvad. Robot nõuab justkui erinevat lähenemist, sest püüab jäljendada inimest. Inimest jäljendav metallist ja plastist tegelane on aga parajalt kahtlane.

Jaapani robotiarendaja Takanori Shibata teab seda ja on loonud väikese armsa pehme hülgepoja Paro, mis näiteks aita­s leevendada Jaapani tsunamis kannatanute hingevalu.

Kõikidest teistest Innorobol näidatud robotitest pälviski kõige enam poolehoidu Paro. Paradoksaalne, sest teised robotid, mis püüavad inimest jäljendades meiega kontakti saada, mõjuvad pigem eema­letõukavalt. Inimese emotsioone tabas hoopis väike tehishüljes.