:format(webp)/nginx/o/2023/08/03/15497631t1h05b8.jpg)
Eesti inimeste ja ettevõtete vastu suunatud küberrünnakute hulk on viimasel ajal suurenenud ja tõusutrend ei paista pidurduvat. Kui varem võis rünnaku ohvriks langemise eest päästa madala profiili hoidmine ja väiksena püsimine, siis nüüdseks on see muutunud – Elisa valdkonnajuht Anti Liivat märgib, et enam pole küsimus, kas keegi ründega pihta saab, vaid millal see juhtub.
«Küberkuritegevus on kasvanud omaette tööstusharuks, kus liiguvad suured rahad ja kus jagub ohtralt ruumi innovatsioonile. Nagu on automatiseerimine, tehisintellekt ja muud värsked tehnoloogiad jõudnud meie kõigi igapäevaellu, nii on need kasutusele võtnud ka kurjategijad. Selle arvelt on rünnete hulk märkimisväärselt tõusnud ja enam pole võimalik kellelgi kindlalt väita, et küberohud neid ei puuduta,» ütles ta.
Järjest keerulisemaks muutuva olukorra tõttu peavad nii eraisikud kui ka ettevõtted teadma, kuidas rünnaku või pettuse ohvriks langemisel käituda. Võimalusel tasuks anda endast küll kõik, et eduka ründe tõenäosust juba eos langetada, näiteks järgides peamisi küberhügieeni põhimõtteid, kasutades viirusetõrjet ning mõistes, millised ohud valitsevad, aga kui ohvriks satutakse, on järgmised sammud olulised.
Liivati sõnul on õige reageerimise juures kõige tähtsam mõista, et ründe alla sattumine pole midagi, mida saaks vaiba alla pühkida või millega tegelemist saaks ignoreerida.
«Mida kiiremini ja tõhusamalt suudad reageerida, seda väiksemad on potentsiaalsed kahjud. Kui üritad hirmu, häbi või muu põhjuse tõttu teha nägu, et midagi pole juhtunud, toob see lõpuks kaasa märksa hullemad tagajärjed,» selgitas Liivat. «Rünnaku ohvriks langemine on alati valus, kiiresti reageerides lihtsalt veidi vähem valus.»
Et probleemid õigel ajal esile kerkiksid ja nendega saaks piisavalt väledalt tegelda, on vaja, et inimesed julgeksid murekohad esile tuua.
«Kui aga igale eksimusele järgneb sõim ja karistus, siis üritatakse teha nägu, et midagi halba polegi juhtunud.»
Liivat selgitas, et üsna lihtne on keskmise ettevõtte töötajal kogemata avada meili teel saadetud nakatunud fail või külastada kogemata kahtlast veebilehte.
Kui varasem koolitus on olnud piisavalt hea, saadakse enamasti ruttu aru, et on tehtud viga. Kui aga töökultuur vigade tegemist ei tolereeri, ei juleta vea juhtumist esile tuua.
Kuigi ideaalses olukorras peaksid kõik tänu koolitustele ja pidevale meediatähelepanule teadma, et kahtlasi linke või faile ei tasuks üldse puutuda, siis juhtub eksimusi kõigil. «Kui töökultuur on selline, kus süüdlasi ei otsita ja vigade pärast ei karistata, juletakse äpardusest kohe õigetele inimestele rääkida. Kui aga igale eksimusele järgneb sõim ja karistus, siis üritatakse teha nägu, et midagi halba polegi juhtunud. Varem või hiljem tulevad need asjad niikuinii välja, aga siis juba märksa suuremate probleemide tuules,» lausus ta.
Suuremaid probleeme saaks vältida, kui inimesed julgeksid asjadest õigel hetkel rääkida. Kui see on oluline töömaailmas, siis sama kehtib Liivati sõnul ka erasfääris. Ta toob näiteks, et tihti langevad pettuste ja lihtlabaste küberrünnete ohvriks vanemad inimesed, kes ei pruugi julgeda vea ilmnemisel sellest lastele või lastelastele rääkida, kartes halvakspanu ja silmade pööritamist. See on aga midagi, mida tasuks üritada muuta, kuna õigeaegse reageerimisega võib olla võimalik veel mingi osa petturitele saadetud rahast tagasi saada või lukku läinud arvuti lahti saada.
«Reageerimiskiirus on oluline. Kui mitte konkreetse kahju tagasipööramiseks, siis vähemalt edasiste kahjude ennetamiseks. Kiiresti saab aga reageerida vaid siis, kui käsi millegi juhtumisel kohe üles tõstetakse ja vajalikku abi küsitakse. See eeldab, et meid ümbritseb kultuur, mis vigade tegemist hukka ei mõista, vaid aitab raskes olukorras lahenduse leida – nii eraelus kui ka töömaailmas,» lausus Liivat.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)