/nginx/o/2023/08/09/15511064t1h5b01.jpg)
Soov ohutult ja kiiresti virtuaalsete autodega sõita on pea sama vana kui videomängud ise. Žanri ajalugu ulatub aastasse 1974, mil Atari tõi arkaadimasinatele teose «Gran Trak 10». Seda pealtvaates kihutamismängu oli võimalik kogeda isegi rooli, pedaalide ja käigukangiga. Reaalse sõidukogemuse simuleerimiseni oli sel hetkel veel aga kümneid aastaid minna.
1992. aastal ilmus Super Nintendo konsoolile «Super Mario Kart». Välimuselt ja mehhaanikalt lapsemeelne videomäng osutus ääretult populaarseks ning PlayStation tahtis selle menust oma tükki. Nii seati Polyphony Digitali (endine Polys Entertainment) mängustuudio ülessandeks valmis meisterdada «Motor Toon Grand Prix». Stuudio juhtfiguuril Kazunori Yamauchil oli aga mõtetes hoopis teist sorti võidusõidumäng - «Gran Turismo».
«Motor Toon Gran Prixi» ilmumisajaks ei olnud litsenseeritud sportautodega videomängud midagi uut. Näiteks 1987. aastal loodud teoses «Test Drive» oli sõitjal võimalik valida koguni viie päriselt eksisteeriva superauto vahel - Lamborghini Countach, Lotus Esprit Turbo, Chevrolet Corvette C4, Porsche 911 Turbo ja Ferrari Testarossa. Ka EA poolt loodud mängu «Need for Speed» üheks tõmbenumbriks oli võimalus sõita masinatega, mida vaid vähesed said endale päriselt lubada. Kumbki neist mainitud mängudest ei olnud aga nii suurte eesmärkidega kui 1997. aastal PlayStationi konsoolile jõudnud «Gran Turismo».
/nginx/o/2023/08/09/15511069t1h3bfd.jpg)
Kazunori Yamauchi ja Polyphony Digitali eesmärk oli tuua mängijateni võimalikult reaalne kogemus päris autospordist. Selleks loodi digitaalselt 140 autot ning 11 erinevat rada. Tähelepanu ei saanud mitte ainult kõige kallimad ja kiiremad masinad, vaid ka sellised, mida lihtsurelikud võisid endale hankida. Seda nii visuaalselt, helidisainiliselt kui ka sõidukogemuses. Lisaks tutvustati tervele maailmale läbi «Gran Turismo» mängu Jaapani autokultuuri. Teose esimest osa saatis kohene edu, poelettidelt kadus üle 10 miljoni eksemplari. Nii oli uus mänguseeria sündinud ning Kazunori Yamauchi sai vabad käed teha täpselt selliseid võidusõidumänge nagu tema soovis.
/nginx/o/2023/08/09/15511073t1h2312.jpg)
Iga episoodiga kasvasid nõudmised erinevate autode ja ringradade kogustele. See päädis 2013. aastal ilmunud põhiseeria kuuenda osaga, mis sisaldas 12472 erinevad sõiduvahendit ja koguni 100 erinevat keskkonda, kus neid proovile panna. Kusjuures antud teos on ka põhiseeria kõige väiksema müügiedukusega. Hilisemates seeria osades hakati rohkem panema rõhku kvaliteedile.
«Gran Turismo» tulek tõi kaasa uue kvaliteedistandardi sellele, mida mängijad ootasid ühelt võidusõidusimulaatorilt. See tähendas, et arendajad Polyphony Digitalis suunasid suurt tähelepanu sellele, kuidas autod nägid välja, kuidas need kõlasid ning kuidas nendega ringrajal sõita oli. Nii sai võtta ülikallis sportauto ja kihutada näiteks Le Mansil või Nürburgringil ja teada, et vajadusel võivad virtuaalsed oskused kanduda üle ka päris maailma.
/nginx/o/2023/08/09/15511076t1h8c23.png)
2006. aastal leidis aset üritus, kus parimad «Gran Turismo» mängijad panid end proovile nii videomängus kui päris ringrajal. Auhinnaks oli Nissan 350Z sportauto võtmed. Sellele võistlusele elas kaasa ka Nissani Euroopa tegevjuht Darren Cox, kes oli üllatunud asjaolust, kui head kiirust videomängurid ringrajal näitasid. Nii sündis GT Academy - koostööprojekt PlayStationi ja Nissani vahel, mille järgi anti maailma parimatele Gran Turismo mängijatele võimalus end tõestada päris autospordis. Kaheksa aastat kestnud projekti raames sõeluti välja 22 parimat võidusõitjat, kellest mitmed on end tõestanud väljaspool virtuaalseid kurve. Lisaks võitis GT Academy aastate jooksul mitmeid autospordi- ja turundusauhindu.
«Gran Turismo», GT Academy ning sealt väljakasvanud võidusõitja Jann Mardenborough elust räägib ka värskelt kinodesse jõudnud film «Gran Turismo».
:format(webp)/nginx/o/2017/04/24/6588493t1hb125.jpg)