/nginx/o/2023/10/04/15633391t1hf39a.jpg)
Kui tahad pildistada nii, nagu seda tehti enne digiajastut ja tulemust kohe näha, siis on vaja polaroidkaamerat. Kui varem tundus see lihtsalt «seebikarp», siis uus mudel Polaroid I-2 pakub juba profimaid võimalusi, kuid iga klõpsuga võib käsi veidi värisema hakata: kohe end ilmutav fotopaber on üsna kallis, iga eksimus võib maksma minna ligi paar eurot.
Eksimusi polaroidkaameraga aga tuleb, sest seal pole tehisintellekti, mis pildistaja vääratused ilusaks silub ning puudub võimalus mällu kümneid digipilte teha, millest hiljem parim välja valida.
Nüüd tuleb meelde tuletada, et Polaroid on just see kaameratootja, mis juba analoogfoto ajastul pakkus võimalust pilte paberil kohe näha, ilma et peaks viima filmi kuhugi ilmutama või ise kodus pimikus kemikaalidega jändama. Ning kõik see, mis päästikule vajutades valguse poolt paberile joonistatakse, on otsekui kivisse raiutud ja midagi muuta enam ei saa. Kui läks untsu, siis läks kallis fotopaber raisku ja tuleb uus pilt teha.
Polaroid I-2 on üsna suur ja raske ning seda peab hoidma teistmoodi, kui tavalist kaamerat. Objektiivi all on sahtel, kuhu lisad kaheksa paberiga kasseti ja sealtsamast pilust sõidab välja valmis pilt, mida peab kuni veerand tundi hämaras ilmuda laskma. Iga fotoga on kaasas suur põnevus, nii nagu fotograafias vanasti, et mis siis ikkagi pildile jäi. Hetke tabamist peab kannatlikult ootama.
Paraku on pettumust ka rohkem, kui digipiltidega, sest kristallselge teravusega pea alati digiautomaatikaga välja tuleva foto asemel võib palju tihedamalt midagi untsu minna. Kui teed pildi mitmest inimesest, siis tahab ju igaüks üht ajaloolist koopiat ning peab mitu ühtmoodi õnnestunud klõpsu tegema. Muidugi saab ka üht pilti pärast skannida ja digiks pöörata, kuigi see pole ju Polaroidi tegelik mõte.
Tegelik mõte ongi tagasipöördumine fotograafia juurte juurde ja kordumatu hetke salvestamine. Veel kaugemale juurte juurde minek oleks juba osta endale päris filmikaamera ja hakata ise filmilt pilte ilmutama - sedagi tehakse aina rohkem, nii nagu on vanad vinüülplaaditehnoloogiad tagasi tulnud.
Aparaadi kohta saab juhendist teada, et sellel on kolme elemendiga lihtne pideva automaatse teravustamisega objektiiv. Teisendatuna klassikalisele 35 mm filmiga analoogkaamerale on objektiivi fookuskaugus 38 mm ja ava f/2.8.
Juhtnupud on füüsilised, kuid päästikule saab vajutada ka mobiiliäpist.
Mobiiliäpp on samuti väga lihtne, sealt saab seadistada kaamera seadeid ning nupule vajutada. Pildi eelvaadet ei sealt oodata, seda peab vaatama läbi kaamera enda pildiotsija.
Polaroid I-2 kasutab teravustamiseks moodsat tehnoloogiat: LiDAR-it ehk suure täpsusega lasermõõdikut, mis oskab objektide kaugusi määrata, et autofookus teeks alati oma tööd korralikult.
Photopointi poes, kust kaamera tuli testimiseks, uurib müüja fotopaberi kohta ja annab siis «uuele» kaamerale mõeldud paki. Nimelt ühildub kaamera Polaroid I-2 i-Type, 600 ja SX-70 paberikassettidega. Valida saab värvilisi, mustvalgeid, erinevat värvi raamidega ja koloreeritud pabereid.
Polaroid I-2 objektiivil on üsna suur ava, mis teeb paremaid pilte hämaras ja tõstab võimsamalt esile bokeh-efekti ehk saab teha näiteks portreesid nii, et taust jääks kunstiliselt ebaterav.
Pildistamisrežiime on kuus, sealhulgas käsitsirežiim, kus saab ise kõike sättida. Lühim säriaeg on 1/250 sekundit ning kaameras oleva «filmi» tundlikkus 640 ASA. See võib tähendada, et eredas päikesevalguses võib foto veidi üle säritada. Muidugi on ka väiksema tundlikkusega filme.
Kui Polaroidil aku täis laetud ja Bluetoothi kaudu telefoniga ühendatud (äpist on seadeid muuta tänapäeva inimesele kuidagi kodusem, kui ühe nupuga kaamera menüüdes liikudes), siis ongi aeg teha esimene klõps. Seda ei saa niisama «puusalt tulistada», sest fotopaberite arv on piiratud (vaid kaheksa tükki korraga aparaadis), iga päästikuvajutuse hind kallis (35-eurone karp 16 pildiga ehk 2,19 eurot tükk) ja seadeid tuleb ka natuke ise sättida ning pildiaparaati korralikult paigal hoida. Seega on iga võte väga väärtuslik.
Lisaks ei jää sellest klõpsust kuhugi elektroonilisse meediasse mingit jälge, kujutis ilmub paberile ja kui peaksid kartma infolekke pärast, siis seda pole seni, kuni oma fotot ise sisse ei skanni.
Esimene pilt kassist tubases valguses ja üsna hämaras tuli välklambiga selline:
Tonaalsuselt meenutab see tõesti kunagi üheksakümnendatel ise tehtud ja ilmutatud värvipilte.
Kuid järgmisena hakkas uut kaamerat katsetama Postimehe toimetuse fotograaf Eero Vabamäe, kes võttis selle kaasa päevastele pildistamistele.
Profi käes sünnivad huvitavad klõpsud nii õues kui toas:
Materjali kadu on profipiltniku käes tunduvalt väiksem, kuid eks tuleb temalgi klõpse, mida kaamera peab «eksimuseks».
Samas võivad ka need olla kunstiliselt huvitavad.
Polaroid I-2 teeb lisaks käsitsi seadistatavale heledusele ka mõnesid efektiga pilte. Kui see ülevalolev pilt sai objektiivirõngal oleva lihtsa nupu abil keeratud natuke heledamaks ehk ülesäritunuks, siis allolev pilt on tehtud topeltsäriga - ühele paberile pildistati üksteise otsa kaks erinevat kaadrit.
Üldiselt ongi Polaroid mitte perfektsionistidele, vaid imressionistidele - tabatakse meeleolu ja lastakse juhuslikkusel täita oma osa. Iga pilt on eriline ja ka untsus pilt võib olla kunstiline.
Tasapisi tulevad sellega tagasi ka oskused teha analoogfotograafiat nii, et ei tulista puusalt, vaid mõtled iga kaadri enne põhjalikult läbi, kui päästikule vajutad.
Nupule vajutamise koht on aga Polaroidil veidras kohas, mis ei tundu väga ergonoomiline: objektiivipoolsel esiküljel. Kuid nupp on suur, nii et sellele saab pihta küll. Nagu fotokaameratel kombeks, tuleb teravustamiseks alla vajutada poole vajutuseni ning pildi tegemiseks lõpuni.
Pildiotsija on ka analoogtehnikas: lihtsalt vaatad läbi ava ja näed, mis tuleb pildile ilma ekraanide vahenduseta. Allservas on siiski näha kehtivad säri ja ava seaded elektrooniliste numbritena.
Tänapäeva digi-inimesele võib tunduda pildi ilmumine fotopaberile 10-15 minutiga terve igavik, kuid kunagi pidi pärast filmi täispildistamist viima selle ilmutada, siis tehti negatiivilt pildid paberile ja siis alles sai vaadata, mis välja tuli. Kodus ise pimikus kemikaalidega jännates võis isegi kiireimatel kuluda tund, enne kui tulemust sai näha, tavaliselt rohkem. See kõik on kohe mobiiliekraanile pildi ilmumise ajastul harjumatu, kuid fanaatikutele ja harrastuspiltnikele meeldib. Polaroid ongi fanaatikute kaamera. Niisama iga tavalist hetke klõpsides läheb see liiga kulukaks ja tulemus pole ka nii hea.
Ilmutamise ajaks soovitatakse fotopaber kuhugi pimedasse ära peita, et see liiga ereda valguse käes poleks. Samuti pole hea esimese refleksina "trükivärsket" fotot käes raputama hakata, vaid see peaks paigal olema, kuni pilt on välja tulnud.
Kokkuvõttes tuleb korrata juba korduvalt öeldut: Polaroid I-2 on aeglane kaamera fanaatikutele, mitte niisama igapäevaseks klõpsimiseks. Iga kaader tuleb läbi mõelda ja ikka võib untsu minna. Või siis tuleb välja väga kunstipärane foto. Kui oma klõpse sisse ei skanni, on need täiesti turvalised ega leki kuskilt pilveteenusest mitte kuhugi.
Hind: 699 eurot
Kiirfilmi tüüp: Polaroid i-Type, Polaroid 600, Polaroid SX-70
Fotopaberi suurus: 88 × 107 mm
Pildiala suurus: 79 × 79 mm
Objektiiv: 98 mm objektiiv (35 mm ekvivalendina 38 mm)
Maksimaalne ava: f/8
Minimaalne ava: f/64
Filtri keere: 49 mm
Pildiotsija: jah, optiline
Teravustamine: 0,4 m – ∞ (LiDAR ehk laserteravustaja)
Säriaeg: 1/250 – 30 s
Säri juhtimine: automaatne ja käsitsi
Välk: jah (sisseehitatud ja 2,5 mm pesa välisele välklambile)
Toiteallikas: sisseehitatud aku, USB C laadimisega
Mõõtmed: 149,9 x 119,3 x 91,2 mm
Kaal: 1260 grammi
Allikas: Polaroid
