/nginx/o/2023/10/30/15688491t1hf82d.jpg)
Pühapäeval lõppenud päikeseautode maailmameistrivõistluste Bridgestone World Solar Challenge tiitlid läksid Belgiasse ja Austraaliasse. Eesti päikeseauto koondis Solaride saavutas oma võistlusklassis 3. koha ning pälvis eriauhinna.
22. oktoobril Austraalia põhjaosast Darwinist alanud päikeseautode võidusõit päädis pühapäeval Adelaides. 3000 km pikkusle rajale läksid nii ühekohalised Challenger-klassi sõidukid kui mitmekohalised Cruiserid.
Adelaide’i konverentsikeskuses toimunud auhinnatseremoonia tõi kokku 38 võistlusmeeskonna liikmed üle maailma, kus anti teada iga päikeseauto kategooria võitjad. Ühekohaliste challengeride võitjaks kuulutati Innoptuse päikeseauto tiim Belgiast, cruiser-klassi maailmameistritiitel läks Austraalia võistkonna Sunswift Racingu autole SUNSWIFT 7. See seltskond on võistlustel osalenud 7. korda.
/nginx/o/2023/10/30/15688495t1hef4a.jpg)
Cruiser-klassi võit läks Sunswift Racingule, kes ehitas valmis 4-kohalise auto ning sõitis suurema osa ajast nelja inimesega, teenides seeläbi rohkem punkte. Võistlusklassi võitmiseks tuli tiimidel läbida teekond Austraalia põhjarannikult lõunarannikule ettenähtud ajavahemikus ning teha seda võimalikult energiasäästlikult.
Kahe- ja neljakohaliste päikeseautode võistlusklassis ehk cruiser-klassis asus starti 8 võistkonda. Logistika, karmid turvastandardid ja hiline saabumine viis Itaalia Futurosolare ja Hong Kongi VTC päikeseautod õige pea konkurentsist välja. 322 kilomeetri kaugusel Darwinist langesid konkurentsist järgmised meeeskonnad – Austraaliast FAST ja Taist Siami. Pärast 987 kilomeetrit kukkus konkurentsist välja Hiina võistkond Sun Shuttle oma punase autoga.
Järele jäi viis autot, kelle viimaseks läbitud kontrollpunktiks sai Erldunda, mis asub Darwinist 1692 km kaugusel. Tugev vastutuul ja maastikupõlengutest tingitud suits muutsid võistkondade plaane ning mitte ükski cruiser-klassi autodest ei jõudnud omal jõul järgmisesse kontrollpunkti Coober Pedysse, kus saab vooluvõrgust autot lisaks laadida. See on lubatud aga laadimispunktini tuleb siiski jõuda omal jõul. Närvesöövaim oligi see, et reeglite järgi pidanuks kõik võistkonnad välja langema. Korraldajad otsustasid võistlust siiski jätkata.
Cruiser-klassi võitja ei selgu finišis, vaid mõni päev hiljem, kui on toimunud praktilisuse hindamine. Võistlusklassi eesmärgiks on anda noortele vabadus luua uusi viise, mida autotööstuses kasutusele võtta igapäeva autode juures. Hindamisel vaadati cruiser-klassi sõidukite praktilisust, disaini ja ehituse teostust, kujundades lõppskooriks Sunswift Racingul 91,1, Minnesota Ülikooli päikeseauto tiimil 22,4 ja Solaride’il 14,7.
Bridgestone World Solar Challenge’i peakorraldaja Chris Selwoodi sõnul on võistlus eriline, kuna suur osa sellest on seiklus, mitte võidusõit. «Meeskonnad, kes on sellest võistlusest osa võtnud, on pidanud rinda pistma tulekahjude, kõrgete ja madalate temperatuuride ning tuultega. Hoolimata sellest on nad hakkama saanud. See on võimalik ainult siis, kui sõiduk on vastupidav ja töökindel. Sõiduk, mis suudab sellele kõigele vastu pidada ja teekonna läbida on suur saavutus,» kirjeldas Selwood, lisades, et 3000 km pikkune distants ei ole kunagi tingimuste osas samasugune.
Challengeride võistlusklassis asusid võidu Adelaide’i suunas sõitma 23 autot, kuid finišisse jõudis 12 sõidukit. Challengeride võistlusklassi võitis Belgia päikeseauto Innoptus, mille keskmiseks kiiruseks kujunes 88,2 km/h. Teisele ja kolmandale kohale jõudsid Hollandi päikeseautod Twente ja Brunel.
Challengeride võistlusklass erineb Cruiserites selle tõttu, et neil on eesmärgiks jõuda võimalikult kiiresti finišisse. Neil ei hinnata praktilisust, küll aga proovivad osalejad ehitada võimalikult kergeid sõidukeid, mis kaaluvad ligikaudu paarsada kilo.
Solaride pälvis inseneridest koosneva žürii poolt Prohelioni tehnilise kontrolli eriauhinna. «See meeskond tegi kohtunike elu lihtsaks, sest nad saabusid võistlustele täpselt sellise autoga nagu nad seda dokumentatsioonis lubasid,» teatas ürituse korraldaja Adelaide’i konverentsisaalis peetud kõnes.
Eriauhindu pälvisid mitmed teisedki: näiteks võistlustel esmakordselt osalev Austraalia võistkond Ascend sai auhinna silmapaistva meediategevuse eest. Kõige täpsema päikeseauto kaalu auhind läks Tai päikseauto Apollo meeskonnale. Top Dutch Solar Racing Team Hollandist sai eriauhinna turvalisuse eest.
24-liikmeline Eesti päikeseauto esinduskoondis on kõigest väike osa suurest Solaride’i seltskonnast, kes võistlusauto ehitasid ja võistlusel osalmist korraldasid. Võistkonna juht Mart Erik Kermese sõnul ei oleks suudetud täita oma ilma kogukonna toeta: «Me poleks jõudnud siia ilma kogu autot loonud seltskonna, sponsorite, mentorite ja fännide toetuseta. Nad on meisse uskunud ja olnud alati olemas sõltumata sellest, kuidas meil parasjagu läheb. Oleme selle eest südamest tänulikud.»
Päikeseautode maailmameistrivõistluste ajal olid päikeseauto pilootideks viis inseneri: Armin Mere, Karl August Tatunts, Ülo Pajutee, Siim Ilves ning Kristjan Kleimann. Piloote vahetati ning rooli pandi kõige värskemad, kes öösel ei pidanud auto kallal tööd tegema. Rohkemate punktide kogumiseks püüti sõita kahe inimesega, kuid sõltuvalt strateegiast, sõideti ka ühe piloodiga, et kaal oleks kergem ja energiatarve väiksem. Võitjaks osutunud Sunswift Racing auto sai oma maksimupunktid just selle eest, et nende neljakohalisel autol oligi enamjaolt pardal neli inimest.
Igal motospordivõistlustel kulub rehve ning võistluste nimisponsor Bridgestone varustas kõiki autosid kuue jooksu rehvidega. Rehve vahetati Solaride’i autol õhtuti, et vältida võimalikku olukorda, kui teel peaks rehv purunema.
Solaride meeskond naaseb Austraaliast 5. novembri õhtul kell 18.00 Tallinna lennujaama.
Solaride on 2020. aastal alguse saanud valdkondadevaheline haridusprojekt, mis arendab tulevikutegijaid läbi praktiliste väljakutsete, koostöö ning Solaride Akadeemia koolitus- ja mentorprogrammi. Projekti toetab 48 avaliku- ja erasektori ettevõtet või organisatsiooni ning 6 kõrg- ja kutsekooli. Meeskonda on toetanud üle 26 mentori ning projektile on ühisrahastuskampaaniate raames õla alla pannud ligi 1000 eraisikut. Solaride II ehitamiseks kulus poolteist aastat.
Solaride II tippkiirus 100km/h, mõõdud: 5 x 1,7 x 1,3m, istekohtade arv: 2, tühimass: 700 kg, isearendatud akupakk, sõiduulatus: 1200 km, päikesepaneelide pindala 4.6 m2.
/nginx/o/2023/10/30/15688545t1h3318.jpg)
Eindhovni ülikooli päikeseralli tiimist on tänaseks välja pungunud ka päris päikeseauto, mida plaanitakse ka tootma hakata.
Stella Terra nimelise sõiduki loomise julgus tuli pärast Eindhoveni meeskonna nelja järjjestikust võitu Austraalia päikeserallidel.
Stella terra on kerge ja aerodünaamiline sõiduk, mille katusel asuvate ja ka laialiu volditavate paneelidega saaks akudesse piisavalt energiat, et läbida üle 600 km pikkune retk. Seda säästlikult sõites. Stella Terra maksimumkiiruseks on 145 km/h.
Auto katsetused toimivad Marokos.
:format(webp)/nginx/o/2023/06/14/15391462t1h593b.png)