EKSPERT SELGITAB ⟩ Kolm asja, mida peaksid teadma oma aju arvutisse kopeerimisel (1)

Clas Weber
, Lääne-Austraalia Ülikool
Copy
Kas ajust saaks laadida tõmmise arvutisse ja seal siis igavesti edasi elada? Teadlastel on selle kohta kahetisi seletusi, kuid enne kopeerimist peab vastama veel kolmele olulisele küsimusele.
Kas ajust saaks laadida tõmmise arvutisse ja seal siis igavesti edasi elada? Teadlastel on selle kohta kahetisi seletusi, kuid enne kopeerimist peab vastama veel kolmele olulisele küsimusele. Foto: Anna Shvets / Pexels

Mis juhtub, kui kopeeriksime kogu oma aju sisemuse kõvakettale? Kas nii võiks meie teadvus elada igavesti? Transhumanistidel on selle kohta teooria, teaduslikult seletab asja lahti Clas Weber Lääne-Australia Ülikoolist.

Kujuta ette, et aju skaneerimise tehnoloogia areneb järgmistel aastakümnetel nii kaugele, et me suudame jälgida, kuidas iga üksik neuron suhtleb teiste neuronitega. Nüüd aga kujuta ette, et kogu selle andmehulga saab salvestada arvutisse, et luua kellegi elus inimese aju simulatsioon. Mis saab siis inimese teadvusest?

Selle kõige taga on teadvuse üleslaadimise kontseptsioon – idee, et me võime kunagi suuta inimese teadvuse üle viia meie bioloogilisest kehast sünteetilisse riistvarasse. Idee sai alguse intellektuaalsest transhumanismi liikumisest ja sellel on mitu peamist toetajat, sealhulgas arvutiteadlane Ray Kurzweil, filosoof Nick Bostrom ja neuroteadlane Randal Koene.

Transhumanistide peamine lootus ja eesmärk on ületada praegune bioloogiline inimseisund teaduse ja tehnoloogia arengu kaudu. Nad usuvad, et meie meele üleslaadimine aitaks meil elada nii kaua, kui soovime (aga mitte tingimata igavesti). See võib isegi lubada meil ennast ajapikku täiustada, näiteks omades simuleeritud lisa-ajusid, mis töötavad kiiremini ja tõhusamalt kui bioloogilised.

See kõik on muidugi tehnopositiivistide unistus tulevikust. Aga kas ideel on üldse mingit sisu ja teaduslikku vormi?

Meele üleslaadimise teostatavus põhineb kolmel põhihüpoteesil, mida peab teadma, kui tahad oma aju arvutisse kopeerida.

  • esimene on tehnoloogia hüpotees – et me suudame arendada meele üleslaadimise tehnoloogiat juba järgmistel aastakümnetel
  • teine on kunstliku teadvuse hüpotees – et simuleeritud kunstlik aju võiks tõesti salvestada inimese tõelist teadvust
  • ja kolmas on ellujäämise hüpotees – idee, et tehnilise protsessi käigus loodud isik on tõesti «mina». Ainult siis muutub meele üleslaadimine mõistlikuks viisiks, kuidas jätkata oma «mina» elu.

Kui tõenäolised on need kolm hüpoteesi ja kas see on tõesti võimalik?

1. Tehnoloogia hüpotees: tohutu tehniline väljakutse

Inimese aju simuleerimise katse oleks tohutu väljakutse. Meie aju on nimelt teadaolevas universumis kõige keerukam struktuur. Selles «elab» umbes 86 miljardit neuronit ja 85 miljardit mitte-neuronaalset rakku hinnanguliselt ühe miljoni miljardi närvühendusega. Võrdluseks: Linnutee galaktikas on umbes 200 miljardit tähte.

Kas me oleme üldse teel aju simulatsioonide loomise poole kuhugi jõudnud? Praegu koostavad neuroteadlased lihtsate organismide aju 3D mudeleid (nn «konnektoome»). Kõige keerukam terviklik konnektoom, mis meil praegu käes, on äädikakärbse vastsest, millel on umbes 3000 neuronit ja 500 000 närviühendust. Võib eeldada, et kaardistame hiire aju alles järgmise kümne aasta jooksul.

Inimese aju on aga umbes 1000 korda keerukam kui hiire aju. Kas meil siis kulub inimese aju kaardistamiseks 10 000 aastat? Tõenäoliselt mitte. Oleme näinud sarnastes projektides hämmastavat efektiivsuse kasvu, nagu näiteks inimese genoomi projektis, kus toimus tohutult kiire edasiminek.

Inimese aju on teadaolevalt keerulisim süsteem universumis, kus närviühendusi on rohkem kui tähti galaktikas. Selle kopeerimiseks on vaja praegusest oluliselt võimekamat kõrgtehnoloogiat.
Inimese aju on teadaolevalt keerulisim süsteem universumis, kus närviühendusi on rohkem kui tähti galaktikas. Selle kopeerimiseks on vaja praegusest oluliselt võimekamat kõrgtehnoloogiat. Foto: Evgeni Tcherkasski / Pixabay

Esimene inimese genoomi kaardistamine võttis aastaid ja kulutas sadu miljoneid dollareid umbes 20 aastat tagasi. Tänapäeval suudavad kõige kiiremad laborid seda teha mõne tunniga umbes saja euro eest. Samasuguse kiirusega toimuva tehnoloogilise arengu puhul võiksime näha meele üleslaadimise tehnoloogiat juba meie laste või lastelaste eluajal.

Kuid muidugi on ka muid takistusi. Staatilise ajukaardi loomine on vaid üks osa suurest tööst. Töötava aju simuleerimiseks peaksime jälgima üksikuid neuroneid tegevuses. Pole ilmne, kas me suudaksime selle lähitulevikus saavutada.

2. Kunstliku teadvuse hüpotees: kui tihedalt oleme oma kehaga seotud?

Kas meie aju täpne simulatsioon looks teadvustatud meele nagu «mina» asub meie bioloogilises kehas? Vastus sõltub meie teadvuse ja keha vahelisest seosest.

Erinevalt 17. sajandi filosoofist René Descartesist, kes arvas, et mõistus ja keha on radikaalselt erinevad, arvavad enamik akadeemilisi filosoofe tänapäeval, et mõistus on lõppkokkuvõttes midagi füüsilist. Lihtsalt öeldes, meie mõistus on meie aju.

Siiski, kuidas saaks simuleeritud aju tekitada tõelise «mina» mõistuse, kui see on ainult simulatsioon?

Paljud kognitiivsed teadlased usuvad, et meie unikaalse teadvuse loomise eest vastutab aju keeruline närvistruktuur, mitte selle bioloogilise aine olemus (milleks on enamasti rasv ja vesi).

Arvutisse kopeerides jäljendab simuleeritud aju meie aju keerukat struktuuri. Iga simuleeritud neuroni ja närviühenduse jaoks on vaja vastavat arvuti riistvara osa. Simulatsioon kordab aju struktuuri ja seeläbi kopeerib ka teadvust.

Tänapäeva tehisintellektisüsteemid pakuvad juba kasulikke (kuigi meie jaoks ebaselgeid) tõendeid mõistuse struktuurse olemuse kohta. Sarnased süsteemid töötavad juba tehisnärvivõrkudes, mis kopeerivad mõningaid aju struktuuri põhimõtteid. Need süsteemid on võimelised täitma paljusid ülesandeid, mis nõuavad palju kognitiivset tööd.

3. Ellujäämise eeldus: kas meid on pärast üks või kaks?

Oletame, et inimese aju on võimalik simuleerida ja et simulatsioon loobki uue teadliku meele. Kas niimoodi «üleslaaditud» inimene oleks tõesti «mina» või on see lihtsalt vaimne kloon, mis mõtleb samamoodi?

See küsimus viitab vanale filosoofilisele probleemile: miks on nii, et hommikul voodist tõustes oled ikka sama inimene, kes eelmisel õhtul magama läks?

Filosoofid jagunevad selles küsimuses laias laastus kahte leeri.

Bioloogilise seletuse leer usub, et hommiku-mina ja õhtu-mina on sama inimene, sest nad on mõlemad ikka seesama bioloogiline organism – neid ühendab üks bioloogiline eluprotsess.

Nii-öelda suurem leer arvab, et see, et meil on mõistus, muudab kõike. Hommiku-mina ja õhtu-mina on üks ja sama inimene, sest nad mõlemad jagavad sama vaimset elu. Hommikul sa mäletad, mida eelmisel õhtul tegid, samad on tõekspidamised, lootused, iseloomuomadused ja nii edasi.

Niisiis, millisel teadlaste leeril on õigus?

Oma intuitsiooni testimiseks kujuta ette, et sinu aju siirdatakse teise inimese keha tühja koljusse. Kas tekkinud uus inimene, kellel on sinu mälestused, eelistused ja isiksus, on ikka seesama sina, nii nagu mõistuse pooldajad arvavad? Või on see hoopis oma keha annetanud inimese isikusus, nii nagu arvavad bioloogilise seletuse pooldajad?

Kas aju kopeerimine arvutisse viib sinna ka meie teadvuse? Sellele küsimusele ei saa ilmselt enne vastust, kui keegi ongi kopeeritud bioloogilisest kehast tehislikku kehasse.
Kas aju kopeerimine arvutisse viib sinna ka meie teadvuse? Sellele küsimusele ei saa ilmselt enne vastust, kui keegi ongi kopeeritud bioloogilisest kehast tehislikku kehasse. Foto: Kohji Asakawa / Pixabay

Teisisõnu, kas sa said uue keha või sai teine inimene (kehaomanik) hoopis uue meele? Sellest küsimusest sõltub palju.

Kui bioloogilise seletuse pooldajatel on õigus, siis mõtete üleslaadimine ei töötaks, eeldades, et üleslaadimise mõte on jätta oma bioloogiline keha maha. Kui mõistuslikkuse pooldajad on õigel teel, siis on võimalik oma «mina» üles laadida, sest üles laaditud meel võib olla ehtne jätk inimese senisele vaimsele elule.

Ettevaatust, siin peitub üks lõks!

Kuid mis saab siis, kui algne bioloogiline «mina» samuti teadvuse üleslaadimise protsessi üle elab? Kas te jaguneksite koos oma teadvusega kaheks inimeseks, mille tulemuseks oleks kaks «mina» – üks bioloogilisel kujul (nimetame seda B-ks) ja teine üleslaaditud kujul (C)?

Tegelikult ei saa esialgne inimene (A) sõna otseses mõttes jaguneda kaheks inimeseks (B ≠ C) ja olla mõlemaga korraga identne. Kõige rohkem võiks neist olla kas A = B või A = C.

Tundub kõige tõenäolisem, et pärast isiksuse «lõhenemist» jätkaks sinu bioloogiline vorm tegeliku sinuna (A = B) ja üleslaaditud variant oleks vaid sinu vaimne koopia. Kuid siis muutub kahtlaseks, kas oleks võimalik üleslaadituna ellu jääda juhul, kui bioloogiline keha on hävitatud.

Miks tõstaks bioloogilise «mina» hävitamisega vaimse klooni võluväel tegeliku «mina» staatusesse? Tundub kummaline arvata, et see nii juhtuks (kuigi üks filosoofiavaade väidab, et see võib siiski tõsi olla).

Kas see kõik on riski väärt?

Kahjuks ei saa kunstliku mõistuse eeldust ja ellujäämise eeldust lõplikult testida – tegelikult peaksime me selle teadasaamiseks ise klooni üles laadima.

Üleslaadimisega kaasneb seetõttu alati tohutu usk selle võimalikkusesse. Ma ise teeksin selle läbi ainult siis, kui teaksin kindlalt, et mu bioloogiline «riistvara» ei kesta enam kaua.

Artikkel on avaldatud Creative Commonsi litsentsiga. Tõlkis Kaido Einama

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles