Filmis «Düün» nähtu sai reaalsuseks – «hullud teadlased» tegidki rüü, mis muudab higi joogiveeks

Filmis Düün: teine osa (2023) võis näha kostüüme, milles filmi loo järgi töödeldi higi ümber joogiveeks, et midagi raisku ei läheks. Nüüd on selline kostüüm päriselt ka olemas. Foto: Capital Pictures / TFS / Scanpix

Ulme on ikka leiutiste ees käinud. Nüüd on ulmefilmist ja samanimelisest raamatust Düün pärit kaitserüü ehk Stillsuit valmis saanud selles osas, mis puudutab higist joogivee tegemist.

Frank Herberti 1965. aasta eepilise ulmeromaani «Düün» järgi liikusid tegelased planeedi Arrakis kuivadel kõrbemaastikel kogu keha katvate kaitserüüdega, mis suudavad säilitada niiskuse. Koguni uriini pidi saama taaskasutada.

Jordaania kõrbes filmivõtetel kostüüme kandnud näitlejate jaoks oleks see olnud päris kasulik, sest tohutus palavuses voolas higi paksude kaitserüüde all ojadena.

Näitlejad Rebecca Ferguson, Zendaya, Javier Bardem ja Timothee Chalamet Stillsuitides filmis «Düün» (2021). Foto: Villeneuve Films

Vett manustatakse filmis veidral moel: mitte rüübates, vaid rüü kandja ninasõõrmetesse on sisestatud toru, mis täiendab vajadusel veevarusid organismi töödeldud vedelikku tagasi saates. Midagi ei lähe raisku.

Selle idee proovisid ellu rakendada mitte mõne ülikooli soliidse labori teadlased, vaid tõepoolest «hullud teadlased» YouTube´i kanalil The Hacksmith. Nad on ka muid huvitavaid ulmefilmides nähtud asju ellu äratanud, nagu näiteks seriaalis «Fallout» rünnanud hiigelprussaka või «Tähesõdades» nähtud lasermõõga.

Düüni kostüümide loomiseks leiti aga üllatavalt lihtne tehnoloogia, mille abil luua vastavad kaitserüüd.

Kuigi isetehtud kaitserüü ei näe kaugeltki nii efektne välja kui see, mida kasutati 2021. aasta filmi adaptatsioonis, kirjutab Futurism, õnnestus juutuuberitel keha niiskust siiski koguda ning kõige tipuks meeskonnaliige Darryl Sherk isegi jõi seda läbi toru.

Lahendusena kasutati lihtsat termoelektrilist jahutit, mis on väike elektrivõrguga ühendatud seade, mis võib arvutit või muid seadmeid jahutada, juhtides elektrilaengut läbi kahe erineva metallitüübi.

Seadme külmem pool jäi ülikonna sisse, tõmmates niiskust sinna sisse jäänud õhust, samal ajal kogus joogikott, mille sai kohalikust sporditarvete poest koos veefiltriga, kokku saadud vee ja lasi Sherkil seda kõrrega imeda.

«Kõik arvavad pidevalt, et ma joon oma pissi,» kurtis Sherk videos.

Muidugi pole see kaugeltki täiuslik lahendus ja tõenäoliselt ei võimalda kõrvetavas kõrbekuumuses kuigi kaua vastu pidada. «Düüni» tegevus toimub umbes 20 000 aastat tulevikus, seega on meie tehnoloogia sellega võrreldes veel üsna algeline, polegi paremat tahta.

Kui aga tõesti tõsised kosmoseteadlased selle taha rakendada, saab ideest ilmselt asja. On ju kosmosejaamas samamoodi kasutusel lahendused, mis meeskonna kehavedelikest ja hingatud õhust uuesti värsket kraami toodavad.

Ühe päevaga kokku pandud Hacksmithi «hullude teadlaste» ülikond on siiski muljetavaldav tõestus kontseptsiooni elujõulisusest – vastikud kehavedelikud saab pöörata puhtaks veeks, mida kohapeal uuesti tarbida. Idee pole uus, on ju tehtud ka kortermaja kanalisatsiooniveest hüva õlut, seega lahendus toimib.