Päevatoimetaja:
Kaido Einama

FOTOD Selline on Belli ulmeline lennumasin – planeeritav uus USA piloodita sõjalennuk

Copy
Bell on juba 85 aastat vertikaalse õhkutõusuga eksperimentaal-lennukeid teinud. Nüüd valiti ettevõte välja uue mehitamata lennumasina loomiseks, mis saaks missioonidel hakkama maandumisraja ja pilootideta.
Bell on juba 85 aastat vertikaalse õhkutõusuga eksperimentaal-lennukeid teinud. Nüüd valiti ettevõte välja uue mehitamata lennumasina loomiseks, mis saaks missioonidel hakkama maandumisraja ja pilootideta. Foto: Bell

USA kaitseväe uurimislabor DARPA (Defence Advanced Research Projects Agency) valis välja uue mehitamata vertikaalselt õhku tõusva lennuki arendajad, kes peavad looma sõjaväe jaoks HSVTOLi (High-Speed ​​Vertical Takeoff and Landing ehk kiire vertikaalse õhkutõusu ja maandumisega) lennuki prototüübi. See on ka mehitamata ning peab suutma iseseisvalt keerulistes lahinguoperatsioonides osaleda.

Üheks kahest väljavalitud ettevõttest on lennukitootja Bell, mis sai DARPA lennurajast sõltumatute tehnoloogiate (SPRINT) programmi X-Plane jaoks ülesande luua USA armee jaoks vastava mehitamata lennuki prototüüp.

Bell on oma uue kallutatava rootori disainiga teinud juba edusamme ja katsetanud lahendust katsestendil, kus sirgel raudteel prooviti sujuvalt liikuda rootormootoriga jõuallika pealt reaktiivmootorile, samal ajal propellereid kokku pakkides.

DARPA tellitud uue lennuvahendiga saab toimetada kaupa ja inimesi raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.
DARPA tellitud uue lennuvahendiga saab toimetada kaupa ja inimesi raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Foto: Bell

Nii saab vertikaalse õhkutõusuga lennuk arendada suurt kiirust horisontaalsuunas, millal on reaktiivmootorist rohkem abi kui õhku tõusta aidanud tiivikutest. Õhutakistuse vähendamiseks tõmbuvad tiivikulabad mootori ümber kokku.

Selle aasta alguses viis Bell läbi maapealseid rajakatsed, kirjutab New Atlas, et proovida lennujuhtimissüsteeme ja seda, kuidas mootori gondlid suudavad edasisuunas reaktiivjõu mõjul liikuda:

Inseneridele ja teadlastele on ülesandeks antud välja töötada uus lennuvahend, mis arendab kiirust kuni 833 km/h, läbib kuni 370 km ja lendab kuni 9100 meetri kõrgusel. See peab suutma lastikambris kaasa võtta kuni 2300 kg kasulikku koormat ning on mõeldud mitmesugusteks missioonideks logistikast ründerelvani.

Lennukid ootamas lennuväljal. Tegelikult ei pea uued lennumasinad olema stardirajal, et õhku tõusta, ning isegi pilootide abi pole otseselt vaja õhus liikumiseks.
Lennukid ootamas lennuväljal. Tegelikult ei pea uued lennumasinad olema stardirajal, et õhku tõusta, ning isegi pilootide abi pole otseselt vaja õhus liikumiseks. Foto: Bell

«Bellil on au olla valitud selle revolutsioonilise programmi järgmisse etappi ja me oleme valmis eelprojekti valmis tegema,» ütles Belli inseneriosakonna asepresident Jason Hurst firma pressiteates, «lõpetasime just oma esialgsed riskide vähendamise katsed Hollomani õhuväebaasis gondlikatsete demonstreerimisega ja ootame nüüd järgmisi etappe, et saaksime seda seadet koostöös DARPAga edasi arendada.»

Just nii vähe pinda on vaja belli uuel lennumasinal laskumiseks näiteks merre ujuvale platvormile.
Just nii vähe pinda on vaja belli uuel lennumasinal laskumiseks näiteks merre ujuvale platvormile. Foto: Bell

DARPA sooviks on laiendada mehitamata vertikaalse õhkutõusu platvormi mitmekülgsematele ja vastupidavamatele lennukitele, et tagada võimalikult suur sõltumatus maapealsest abist missioonidel alates erivägede paigutamisest kuni katastroofiabini raskesti ligipääsetavates piirkondades.

Kuigi vertikaalne õhkutõus ehk VTOL on tõusnud tähelepanu alla alles nüüd, drooniajastul, on Bell selles valdkonnas juba vana tegija. Firma on enam kui 85 aastat arendanud kiiret vertikaaltõstejõu tehnoloogiat, olles NASA, USA armee ja USA õhujõudude jaoks partneriks selliste mudelitega, nagu X-14, X-22, XV-3 ja XV-15.

Ajalooline X-22 suutis vertikaalselt õhku tõusta ja maanduda juba 1970ndate alguses. Stardi ajaks keerati propellerid püstiasendisse, edasi liikudes suunati ette.
Ajalooline X-22 suutis vertikaalselt õhku tõusta ja maanduda juba 1970ndate alguses. Stardi ajaks keerati propellerid püstiasendisse, edasi liikudes suunati ette. Foto: Owly H / Hohum / Bell / Wikimedia Commons
Tagasi üles