/nginx/o/2024/06/03/16120937t1h4187.jpg)
Ameerika mõjukas energiamajanduse instituut ei jäta väikeste moodulreaktorite teemal kivi ka kivi peale. Riskivabadusele, millest Eestiski tuumaenergeetika möödapääsmatuse asjus tehtud kampaania nurgakiviks olnud moodulreaktorite puhul toidu alla ja toidu peale kõneldi, pole sest raportist võimalik kinnitust leida. Samal moel pole tegemist sugugi mitte majanduslikus mõttes soodsa energiaallikaga.
Väikesed moodultuumareaktorid (small modular nuclear reactors ehk SMRid) on üldiselt määratletud kui tuumaelektrijaamad, mille võimsus ulatub maksimaalselt umbes 300 megavatini, mis on piisav umbes 30 000 USA kodu varustamiseks energiaga. Energiamajanduse ja finantsanalüüsi instituudi (Institute for Energy Economics and FinancialAnalysis ehk IEEFA) koostatud raporti järgi on maailmas arendamisel umbes 80 erinevat SMRi kontseptsiooni.
Kuigi kunagi arvati, et need reaktorid võiksid olla lahendus suurte tuumajaamade keerukuse, julgeolekuriskide ja kulude probleemidele, seab raport kahtluse alla, kas nende väikeste tuumaelektrijaamade arendamine on tõesti väärt pingutust kasvava energiavajaduse rahuldamiseks kogu maailmas.
Raporti pealkiri räägib juba enda eest: «Väikesed moodultuumareaktorid: Endiselt liiga kallid, aeglased ja riskantsed».
Kui sellest ei piisa, selgitab raporti kokkuvõte leidude põhiolemust veelgi selgemalt.
«Väikeste moodultuumareaktorite (SMR) pooldajate retoorika on vali ja püsiv: seekord on kõik teisiti, sest suurte reaktorite ehitusprojektide ülekulud ja ajagraafiku viivitused ei kordu uute disainidega,» öeldakse raportis. «Kuid vähesed SMRid, mis on ehitatud (või mille ehitamist on alustatud), maalivad teistsuguse pildi – pildi, mis sarnaneb hirmuäratavalt minevikuga. Märkimisväärsed ehitusviivitused on endiselt normiks ja kulud on jätkuvalt kasvanud.»
SMRide maksumus on raporti peamine argument nende reaktorite kasutuselevõtu vastu. Mõnedel andmetel ületasid kõik kolm praegu töötavat SMRi (pluss üks Argentinas valmiv) oluliselt eelarvet.
Raporti autorid juhivad tähelepanu Idaho projektile NuScale, mis tuli katkestada, kuna arenduskulud kasvasid 2015. ja 2023. aasta vahel 9964 dollarilt kilovati kohta 21 561 dollarile kilovati kohta. Lisaks on kolme teise väikese elektrijaama kulud USAs dramaatiliselt suurenenud, võrreldes algsete hinnangutega.
Veelgi enam, IEEFA sõnul on SMRide ehitamise liigne maksumus probleem ka sellepärast, et projektidesse suunatud raha ei kulutata teiste, puhtamate, kiiremini kasutuselevõetavate ja turvalisemate energialahenduste arendamiseks.
«Oluline on arvestada SMRide edendamise võimalustega seotud kuludega,» kirjutavad autorid. «SMRidesse investeeritud dollarid ei ole saadaval tuule-, päikese- ja akusalvestustehnoloogiate baasi ehitamiseks. Need süsinikuvabad ja odavamad tehnoloogiad on juba saadaval ja võivad oluliselt edendada üleminekut fossiilkütustelt järgmise kümne aasta jooksul – ajal, mil SMRid alles otsivad litsentseerimis- ja ehitusrahastust.»
Raport rõhutab ka, et SMRide ehitamine võtab lihtsalt liiga palju aega. Näiteks Hiinas asuv Shidao Bay projekt pidi valmima nelja aastaga, kuid võttis tegelikult 12 aastat; Venemaa laevapõhine projekt pidi valmima kolme aastaga, kuid võttis 13 aastat; ja Argentinas jätkuv CAREMi projekt pidi valmis saama nelja aastaga, kuid on nüüd oma 13. arendusaastal.
Raport toob välja ka MPower PWRi projekti, mis oli üks esimesi kavandatud SMRe USAs, kuid millele tehti 2017. aastal lõpp peale, kuna oli selge, et see ei jõua 2022. aasta kasutuselevõtu kuupäevaks valmis – otsus, mis raiskas efektiivselt juba kulutatud 500 miljonit dollarit.
«Hoolimata sellest reaalmaailma kogemusest väidavad Westinghouse, X-Energy ja NuScale, teiste seas, et suudavad oma SMRe ehitada 36–48 kuuga, võib-olla piisavalt kiiresti, et need saaks võrku ühendada aastaks 2030,» kirjutavad autorid. «GE-Hitachi väidab isegi, et suudab lõpuks ehitada oma 300 MW rajatise vaid 24 kuuga.
«Tõsi, on väike võimalus, et see on võimalik, kuid see läheb vastuollu tuumaenergiatööstuse kogemustega, nii varasemate SMRide arenduse ja ehituse kui ka täismõõdus reaktorite puhul, mis kõik on kaubandusliku kasutuselevõtuni jõudmiseks võtnud oluliselt kauem aega, kui prognoositud.»
Hoolimata SMRi tootmise läbimurretest, nagu keevitustehnika täiustamine, mis võimaldab töötajatel kokku panna SMRi reaktorivõimsuse 24 tunniga, mitte 12 kuuga, jääb nende rajatiste tööle rakendamise aeg suureks takistuseks nende kasutuselevõtul.
Nii ettearvamatud kulud kui ka erakordsed ehitusviivitused muudavad SMRide arenduse IEEFA sõnul lihtsalt liiga riskantseks. Kuid see pole ainus potentsiaalne oht. Kuna väikesemahuliste tuumajaamade tehnoloogia on suhteliselt uus ja testimata, võivad esineda ka funktsionaalsuse ja ohutuse riskid. Näiteks küsivad autorid, kas uued SMRid suudavad tegelikult toota sellist energiat, nagu nad väidavad. Tuginedes kulude ja arenduse hinnangutele, mis on läinud nii palju üle, on raporti järgi võimalik, et ka energiaväljundi andmed võivad olla ekslikud.
Ohutuse asjus tsiteerib raport 2023. aasta USA õhuväe uuringut, milles öeldakse: «Kuna SMR-tehnoloogia on endiselt arendamisel ja ei ole USAs kasutusel, on teave tegevus- ja hoolduskulude, desaktiveerimise ja eluea lõpus lammutamise, vara taastamise ja ehitustandri puhastamise ning jäätmekäitluse kohta napp.»
Autorid juhivad ka tähelepanu sellele, et kuna paljud SMRid ehitatakse identsete tehnoloogiate abil, võib see tehnoloogia komponentide rikke korral mõjutada kergesti reaktoreid kogu maailmas.
Näiteks toovad nad esile, et aurugeneraatorid on pidanud vajama väljavahetamist enam kui 110 surveveereaktoris (pressurized water reactors ehk PWR), millest pooled töötavad USAs, materjalist nimega kuumtöödeldud «Alloy600» torude painutamise ja seinte õhenemise tõttu.
«Me ei väida, et uutel SMRidel on samad probleemid,» kirjutavad nad. «Eeldame, et SMRide disaini ja materjalide valikud kajastavad olemasolevate reaktorite parandusmeetmeid. Meie mure on üldisemalt selles, et ühe SMRi probleemid võivad tõsiselt mõjutada paljusid teisi sama standardiseeritud disainiga SMRe.»
Seega: liiga kallid, liiga aeglased ja liiga riskantsed. Ja mitte sugugi asi, kuhu me peaksime oma energiat panustama, nagu uuringu autorid selgelt oma järeldustes välja toovad.
«Järgmise seitsme aasta jooksul lisatakse USA võrgule tõenäoliselt vähemalt 375 000 MW uut taastuvenergia tootmisvõimsust,» öeldakse. «Vastupidi usub IEEFA, et on äärmiselt ebatõenäoline, et samal perioodil ühendatakse võrku ainumastki SMRi. Võrdlus ei saaks olla selgem. Reguleerivad asutused, kommunaalettevõtted, investorid ja valitsusametnikud peaksid seda tunnistama ja omaks võtma olemasolevat reaalsust: taastuvenergia on lähiajaline lahendus.»
Täispikka raportit saab lugeda veebis PDF-formaadis.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)