Kilomeetrikõrguse hoone projekteerija: plaanime neid veel, aga ühe olulise täiendusega

Kilomeetristes pilvelõhkujates hakatakse tulevikus ka energiat salvestama, pakub visioon gravitatsioonienergiajaamast. Foto: Energy Vault / SOM

Skidmore, Owings & Merrill (SOM) projekteerisid maailma kõrgeima hoone Dubai Burj Khalifa ning on nüüd ühendanud jõud energiasalvestusfirmaga Energy Vault Holdings, et uurida võimalust luua midagi veel kõrgemat: tohutuid, rohkem kui kilomeetriseid pilvelõhkujaid, mis toimiksid samal ajal hiiglaslike gravitatsioonipõhiste energiasalvestuse süsteemidena.

Ettepanek sisaldab kahte eriti olulist ideed.

Esimene meenutab Gravitricity ja IISA uuringuid ning kasutaks üleliigset energiat – olgu see siis pärit päikesepaneelidest või tavalisest elektrivõrgust – raskuste tõstmiseks pilvelõhkuja tippu. Kui tekib suurem vajadus elektri järele või kui see on liiga kallis, vabastatakse raskus, lastes sellel aeglaselt laskuda alumistele korrustele, kasutades gravitatsioonijõudu generaatori ringiajamiseks ja elektri tootmiseks.

«EVu on ülistruktuuri tornidisain, mis parandab ühiku majanduslikku tasuvust ja võimaldab GESS (gravitatsioonilise energiasalvestussüsteemi) integreerimist kõrgetesse hoonetesse läbi õõnsa struktuuri, mille kõrgus ulatub üle 300 meetri ja kuni 1000 meetrini,» selgitab SOM ja Energy Vault Holdingsi pressiteade, «nendel struktuuridel on võimekus saavutada mitme GWh suurust gravitatsioonilist energiasalvestusmahtu, et toita mitte ainult hoonet ennast, vaid ka naabrust. See uuenduslik disain, mis integreerib juhtivat gravitatsioonienergia tehnoloogiat ülikõrgete hoonete projekteerimisse ja ehitusse, lubab esimest korda hoone ehituse ja kasutamise ajaloos süsinikuheite nulliviimist kiirendatud ajaga ehk juba 3–4 aastaga.»

Energy Vault ehitab praegu Hiinasse sellist maailma suurimat gravitatsioonienergia jaama. Ühendades selle pilvelõhkujaga, saaks energiat tõhusalt salvestada, kuid see seab hoonele uusi väljakutseid. Foto: Energy Vault

Lisaks EVu gravitatsioonisüsteemile pakub meeskond välja ka nn EVc süsteemi. See toimiks sarnaselt, kuid suure raskuse asemel pumpaks vett pilvelõhkuja tippu ja laseks sellel seejärel turbiine käivitades alla voolata, et toota energiat nagu hüdroelektrijaamas.

Kuigi see võib tunduda utoopilisena, on meil tegelikult juba üsna palju sarnaseid süsteeme, mis toimivad pumbatud veega hüdroelektrijaamades.

Vett lastakse mäelt või künkalt alla, tootes elektrit turbiinide pöörlemisel, ning kui üleliigne energia on jälle saadaval, pumbatakse vesi tagasi tippu, et protsessi uuesti alustada.

Kuigi mõlema idee taga olev teadus on usaldusväärne, on praktilised väljakutsed märkimisväärsed ja hõlmavad näiteks vajadust toetada kogu seda lisaraskust, samuti tõhusust ja üldist hooldust. Võib-olla suurimad takistused on kõige tüütumad: ruumi hulk, mida see võtaks, pluss kõik liikuvad osad võivad muuta kontori- või elamukõrguse pilvelõhkuja sellise süsteemiga lihtsalt majanduslikult teostamatuks.