Termotuumareaktor pakub piiramatut energiat, kuid sellelgi on oma puudused

tehnika.postimees.ee
Copy
Euroopa termotuumaenergia reaktor JET (Joint European Torus JET) on saavutanud juba rekordilise energiatootmise, kuid ainult hetkeks. Suurt läbimurret püsivaks energiatootmiseks pole toimunud. Kuid need reaktorid võivad tulevikus hoopis süvendada mõnesid keskkonnaprobleeme, millega me praegu vaevleme, hoiatavad eksperdid.
Euroopa termotuumaenergia reaktor JET (Joint European Torus JET) on saavutanud juba rekordilise energiatootmise, kuid ainult hetkeks. Suurt läbimurret püsivaks energiatootmiseks pole toimunud. Kuid need reaktorid võivad tulevikus hoopis süvendada mõnesid keskkonnaprobleeme, millega me praegu vaevleme, hoiatavad eksperdid. Foto: M. Woollard / United Kingdom Atomic Energy Authority / Scanpix

Termotuumasünteesi energia, mis saadakse aatomituumade ühinemisest, võiks olla meie uus suur piiramatu energia allikas, mängides olulist rolli maailma energiavarustuse tagamisel. Kliimamuutuste ja energiajulgeoleku küsimused muutuvad üha tähtsamaks, sellepärast tundub, et lubatud puhas, piiramatu ja ohutu energiaallikas, nagu tuumasüntees, oleks eriti ahvatlev. Kuid paraku on ka sel omad puudused, kirjutab Conversation.

Tuumasünteesi laborites arendatakse vastavat tehnoloogiat praegu kiiresti ja üksteise võidu, kuid tõelist läbimurret tööstuslikus mahus tootmiseks pole veel keegi saavutanud.

Väide, et tuumasünteesi energia on meist «30 aasta kaugusel», on juba ringelnud aastakümneid ning me pole ikka justkui sellele lähemale liikunud. Seega hakkab uus tehnoloogia juba kaotama usutavust, kuna liigub katsestaadiumist kaugemale väga aeglaselt, mainib Conversationi autor Bryan Keogh.

Võib ka väita, et tuumasünteesi energia realiseerumine võib sattuda vastuollu nendesamade probleemidega, mida see püüab lahendada.

Oluline on uurida valdkondi, kus need pinged võivad tekkida, tagamaks, et tehnoloogia areneb eetiliselt ja toob ühiskonnale puhast kasu, kui see osutub elujõuliseks.

Nullheitega, vähe jäätmeid tekitav ja ohutu energiaallikas?

Nullsüsinikuga, praktiliselt jäätmevaba ja suhteliselt ohutu energiaallikas, nagu on seda tuumasüntees, on mõistagi väga atraktiivne. Seda toetab kasvav ülemaailmne energianõudlus, mis kõik nõuab ka üleminekut puhtamale energiasüsteemile.

Arvatakse, et tuumasünteesi energia suudaks täita kõik energiaallikate puudujäägid. Näiteks jätavad taastuvenergia allikad, nagu päikese- ja tuuleenergia, meid kuivale, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Nende energialiikude toodang on juhuslikku laadi, kuna sõltub ilmast.

Tuumasüntees on aga tuumaenergiast parem sellepärast, et ei teki radioaktiivseid jäätmeid, ohutusprobleeme ega avalikkuse muresid, mis on seotud tavapärase tuumaenergia kasutamisega.

Kust energia tuleb?

Mõned tuumasünteesi võtmeressursid on väga rikkalikud, mis võib leevendada energiajulgeoleku muresid. Näiteks võib tuumasünteesi protsessis kasutatavat deuteeriumi kergesti saada mereveest, vähendades sõltuvust kallitest maavaradest ning kaitstes riike ülemaailmsete turušokkide eest.

Kuid need eelised võivad varjata tehnoloogia arendamise ja mõningate võimalike kahjulike mõjude sügavamaid eetilisi küsimusi.

Üks selgemaid pingeid tekib seoses keskkonna jätkusuutlikkusega, eriti seoses kliimamuutuste leevendamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega.

Kliimamuutuste probleemid kalduvad «tehniliste lahenduste» poole – võib olla ahvatlev vältida olulisi käitumise muudatusi, sest loodetakse tehnoloogia võimele kõik ära parandada. Seda nimetatakse «leevendamise takistamise» argumendiks.

Õigluse ja võrdsuse küsimused

Kasvuhoonegaaside heitkoguste ja energiavajaduse tasakaalustamine tõstatab ka õiguse ja võrdsuse küsimusi. Energiavajadus kasvab teatud piirkondades, praegu eelkõige nn globaalses lõunas, mis on praegusesse kliimakriisi kõige vähem panustanud. Samas on tuumasünteesi programmid arendatavad valdavalt nn globaalses põhjas.

Seega kui tuumasüntees osutub elujõuliseks, ei pruugi need, kellel on juurdepääs sellisele uuele tehnoloogiale, olla just need, kes seda kõige rohkem vajavad.

Ka tuumasüntees vajab siiski haruldasi aineid

Tuumasünteesi energia jaoks on vaja ehitada ülikõrget temperatuuri taluvad reaktorid, milles kasutatavad materjalid, sealhulgas kriitilised mineraalid, nagu liitium, volfram ja koobalt, ei leevenda nende maavarade puudust, vaid pigem vastupidi, kiirendab nende kallinemist.

Need liitumikaevanduse basseinid Atacama kõrbes Tšiilis ei pruugi kaduda kuhugi, kui termotuumaenergia kasutusele võetakse. Vastupidi – lisaks akutööstusele hakkab neile varudele pretendeerima ka energiatööstus.
Need liitumikaevanduse basseinid Atacama kõrbes Tšiilis ei pruugi kaduda kuhugi, kui termotuumaenergia kasutusele võetakse. Vastupidi – lisaks akutööstusele hakkab neile varudele pretendeerima ka energiatööstus. Foto: Ivan Alvarado / Reuters / Scanpix

Nende mineraalide kaevandamine ja töötlemine paiskab õhku ohtralt kasvuhoonegaase. Mõnel juhul on nende materjalide tarneahelad seotud geopoliitiliste pingetega.

Näiteks liitiumi töötlemisel kasutatakse elavhõbedat, mis on keskkonnale kahjulik ja mürgine ning selle aine tootmine sõltub suuresti Hiinast. Liitiumi vajab ka akutööstus.

Tuumasünteesi energia kiire areng suurendab seega ohtu, et osa praegu suurenevaid probleeme saavad hoogu juurde.

Samas ei saa veel tuumasünteesi energiat pidada perspektiivituks. Conversationi autor Bryan Keogh tahab sellega öelda, et uute ja arenevate tehnoloogiate sotsiaalsete ja eetiliste väljakutsetega tegelemata jätmine oleks parimal juhul vastutustundetu, halvimal juhul aga inimkonnale kahjulik. See on eriti oluline, kui tuumasünteesi tehnoloogia mõjud võivad süvendada just neid probleeme, mida see püüab lahendada.

Tagasi üles