:format(webp)/nginx/o/2024/07/18/16229295t1had47.jpg)
Washington teatas, et saadab aastaks 2026 Euroopasse USA armee pika laskeulatusega raketid, sealhulgas Tomahawki tiibraketid ja Long Range Hypersonic Weaponi (LRHW) raketisüsteemi, mis paigutatakse Saksamaale. See samm tehti pärast seda, kui USA lahkus lepingust, mis keelustas keskmaa relvad, süüdistades samas Venemaad selle lepingu rikkumises.
USA armee paigutab oma uue pikamaa raketiväed Euroopasse, kus need saavad sihtida ka Moskvat. Raketid jõuavad Saksamaale aastaks 2026, ühendades nii õhutõrje kui maapealsete sihtmärkide rünnakuks mõeldud raketisüsteemid.
Samm on vastuseks Venemaa sissetungile Ukrainasse, kuid sai võimalikuks presidendi Vladimir Putini suure vea tõttu, kirjutab Popular Mechanics.
Valge Maja teatas haruldases ühisavalduses koos Saksamaa valitsusega, et kahe aasta pärast alustatakse pikamaarakettide esimeste paigutustega Saksamaale. Nende relvade hulka kuuluvad SM-6, Tomahawk ja uus Long Range Hypersonic Weapon (LRHW), mis töötati välja maa- ja mereväe koostöös.
/nginx/o/2024/07/18/16229347t1hd9d2.jpg)
Valge Maja sõnul on uutel relvadel oluliselt pikem laskeulatus kui praegustel Euroopas paiknevatel maapealsetel tulejõududel.
Praegused maapealsed heidutusvahendid on näiteks järel veetavad 155 mm haubitsad M777, HIMARSi raketiveokid ja roomikraketiheitjad M270A1. Kõige pikema laskeulatusega olemasolev rakett Euroopas on GMLRS-ER, mida kasutavad nii HIMARS kui MLRS, mis ulatub 150 kilomeetri kaugusele.
Uued relvad jaotatakse laias laastus kaheks. Esimene kesktase ehk tuntud ka kui Mid Range Capability hõlmab nii SM-6 raketti kui ka Tomahawki tiibrakette. Mõlemad lastakse välja äsja välja töötatud kompleksi Typhon pealt «püstitaja» ja stardisüsteemi abil, mis on nime saanud Kreeka mütoloogiast pärit hiiglase järgi.
Typhoni kompleks koosneb neljast vertikaalsest raketialusest, mida kasutatakse USA, Jaapani ja NATO sõjalaevadel, ning juhtimiskeskusest.
Tomahawki tiibrakett võeti relvastusse juba 1980. aastate alguses, esimest korda kasutati seda Lahesõjas 1991. aastal ning seda on siiani tehtud rohkem kui 2350 korda.
Hiljutine uusversioon Block IV on laskeulatusega 1670 kilomeetrit ja kannab 453 kilogrammi kaaluvat lõhkepead.
/nginx/o/2024/07/18/16229308t1h4467.jpg)
Raketi uut versiooni Block IV saab lennu ajal ümber suunata, vältides näiteks äsja avastatud vaenlase õhutõrjet. See sisaldab isegi elektrooptilist kaamerat, mis suudab edastada sihtmärgi pilte missiooni planeerijatele, võimaldades neil raketti mujale suunata, kui algne sihtmärk on enne kohalejõudmist hävitatud.
SM-6 rakett töötati aga algselt välja õhutõrjerakettide süsteemina, kuid on näidanud ka sobivust rünnata maapealseid sihtmärke.
Kuigi SM-6 sisaldab väiksemat lõhkepead ja pakub lühemat lennuulatust kuni 460 kilomeetrini, on selle tippkiirus Mach 3,5, olles peaaegu neli korda kiirem kui Tomahawk. See muudaks SM-6 ajakriitiliste sihtmärkide jaoks Tomahawkist paremaks valikuks — muidugi tingimusel, et sihtmärk on laskeulatuses.
Teine Euroopasse paigutatav relvasüsteem on nii-öelda teise tasandi relvastus ehk uus LRHW. See lendab kiirusega kuni Mach 17 ja laskeulatusega kuni 2740 kilomeetrit. 2020. aastal nimetas tollane president Donald Trump seda «Super Duper Missile'iks» ja väitis, et relv suudab tabada sihtmärki 35,5 sentimeetri täpsusega.
/nginx/o/2024/07/18/16229327t1hfe4f.jpg)
LRHW on niinimetatud boost glide'i liugrakett: pärast väljalaskmist tõuseb kõrgele ülemistesse atmosfäärikihtidesse, seejärel eraldub hüperhelikiirusel lendav liugkeha, mis on nagu aerodünaamiline projektiil, sisaldades juhtimissüsteemi ja lõhkepead.
Liugkeha naaseb Maale, tehes pööraseid manöövreid, et vältida tabamist õhutõrje poolt.
Ameerika Ühendriigid ja Venemaa sõlmisid 1987. aastal lepingu keskmaa tuumajõudude kohta. Leping keelas maismaal paiknevad maa-maa tüüpi raketid, mille ulatus on vahemikus 300 kuni 3420 kilomeetrit. Tulemuseks oli tuhandete tuumalõhkepeaga rakettide äraviimine Euroopast, mis oli omal ajal võit Euroopa riikidele, kes elasid tuumahirmu all.
See oli ka võit Venemaale, sest keelati tuumalõhkepeadega Pershing 2 raketid, mis võisid jõuda Euroopast Moskvasse kuue minutiga. Venemaal polnud sarnaseid vahendeid Washingtoni ründamiseks.
Nüüd on aga olukord muutunud. 2010. aastatel testis Venemaa uut tiibraketti, mille ulatus on 2415 kilomeetrit, mis oli sellesama lepingu jäme rikkumine. Venemaa eitas seda, kuid USA, olles saanud ülejäänud NATO liikmete toetuse, lahkus protestiks lepingust. Hüperhelikiirusega relvade väljatöötamise kiirendamise käigus arendatigi välja ka LRHW.
Kuigi USA oli lepingust taganenud, ei kiirustatud rakette Euroopasse tooma. Kõik muutus aga pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal.
Saksamaal asuv LRHW suudab tabada sihtmärke kuni Moskvani. Kuigi tõenäoliselt ei tulistataks kunagi sihtmärki Moskvas, mis võiks viia vastusena tuumarünnakuni.
Moskva aga lubas kiiresti vastata tulevasele relvapaigutusele. Venemaal on vastusena välja pakkuda kaks taktikalist hüperhelikiirusega relva, Zircon ja Kindžal, kuid mõlemad on aeglasemad kui LRHW ja ulatuvad sellest vähem kui poole laskekauguseni.
Mõlemat on juba kasutatud ka Ukrainas, kuid kumbki pole osutunud kasulikumaks ja efektiivsemaks kui tavalised raketid. Järjekordse hüperhelikiirusel raketi uusversiooni väljatöötamine võtaks aga aastaid ja kulutaks ressursse, mida Venemaal oleks raske leida, kuni sõda jätkub.
Super Duper raketi peatne paigutamine Saksamaale tabas Venemaad siiski veidi ootamatult. Kuigi on ebatõenäoline, et Venemaa nõustub tagasi minema keskmaa raketikeelustamise lepingu juurde, reageerib Moskva lõpuks mingil muul moel. Tavapäraselt on Venemaa reageerinud «üle võlli» tuumarelvadega ähvardamisega. Seekord lubati vastata «ilma emotsioonideta, töötades välja sõjalise vastuse sellele uuele mängule,» nagu ütles aseminister Sergei A. Rjabkov, vahendab New York Times.
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)