ELU KUUL ⟩ Tulevased Kuu-asukad vajavad kiviaedu – loe, milleks ja kuidas neid ehitada

Renderdus seinaehitusrobotist, mis ehitab Kuule plahvatuskilpi. Foto: NASA

Kuu pinnal elades on ainsaks võimaluseks Maale või Marsile liikumiseks mingit sorti rakett. Iga start paiskab aga tohutult prahti üles. Selle segaduse võivad ühel päeval lahendada autonoomsete kulgur-robotite ehitatud müürid.

Apollo 12 missiooni ajal 1969. aastal tõid astronaudid tagasi osi Surveyor III maandurist, mis oli Kuu pinnale laskunud 1967. aasta alguses. Nende osade uurimisel tuli ilmsiks probleem Kuule maandumisel ja sealt lahkumisel – raketid, mis veavad inimesi ja kaupa Kuu pinnale ja tagasi, paiskavad laiali palju regoliiti (kuul tüüpilist mineraalset materjali), mis kahjustab maandurit. Tegelikult arvatakse, et Kuule maandumised võivad mõjutada keskkonda tuhandete meetrite kaugusel tegelikust maandumiskohast.

NASA Artemise missioon on suunatud Kuu koloonia rajamisele ja kasutab SpaceXi Starship Human Landing Systemi (HLS), et transportida koloniste orbitaalsest väravast Kuu pinnale. See tähendab, et lähiaastatel tekitatakse seal palju tolmu ja selle kontrollimine, et kaitsta elupaiku ja muud tundlikku varustust, on Kuu-elu problemaatika oluline osa.

Ideed ehitada stardi- ja maandumiskohtade ümber müüre on uuritud ka varem, võimalikud lahendused on näiteks pinnase mikrolainetega kuumutamine, et luua Kuu telliseid, ja 3D-printimine pinnasest struktuuride loomiseks. Uue uuringu, mida juhtis Jonas Walther, kohaselt on olemas odavam ja parem viis kaitsekilpide loomiseks, mis ei nõua Kuu materjalide muutmist millekski muuks. Walther on teinud tööd ETH Zürichis Robootika ja Intelligentsete Süsteemide Instituudis ning Berni Kosmose ja Elukõlblikkuse Keskuses. Praegu töötab ta Šveitsis Venturi laboris, kus uuritakse kuukulgurite disaini.

Walther ja tema kolleegid pakuvad lihtsalt Kuu pinnal leiduvate kivide ladumist kivimüürideks, mis võiksid plahvatuse prahilendu piirata. Ta ütleb, et sellise projekti võiksid hõlpsasti läbi viia autonoomsed kulgur-robotid, näiteks HEAP kaevurid, mida demonstreeris ETH Zürich eelmisel aastal.

Waltheri meeskond väidab, et selline lähenemine oleks kaks suurusjärku energiatõhusam kui varem pakutud ideed, kuna olemasolevate kivide kasutamine ei nõua materjalide transporti Kuu pinnale – välja arvatud kulgurid. Samuti ei nõua see Kuu pinnase kuumutamist ega muundamist ehitusmaterjalideks.

Teadlased uurisid kivivallide ehitamise võimalust kahel Kuu alal: Aristarchuse platool ja Shackleton-Hensoni ühendaval kõrgendikul. Nende arvutused keskendusid kilpide ehitamisele, mille raadius oleks 50 meetrit, ümbermõõt 314 meetrit ja kõrgus 3,3 meetrit. Mõlemas piirkonnas peaksid kulgurid kivide kogumiseks läbima kuni 1 000 kilomeetrit. Kõiki neid tegureid arvestades ja võimaldades kulguritel Kuuöö jooksul end laadida ja ootele jääda, arvutab meeskond, et kivimüür võiks valmis saada minimaalselt umbes 126 Maa päevaga.

Meeskond tunnistab, et üks pakutud meetodi väljakutseid on see, et kivide ladumisel tekivad nende vahele väikesed lüngad, mis võivad lasta lendu paisatud regoliidil nende kaudu välja pääseda. Need lüngad tuleks täita väiksemate kivide, regoliidi või muude materjalidega. Sellegipoolest usuvad teadlased, et plaani tasub kaaluda osana Kuu ehitusmeetodite võimalikest variantidest, eriti energiasäästu potentsiaali tõttu.

Uuring on avaldatud ajakirjas Frontiers in Space Technology.

Allikas: New Atlas